Eluvõlust ka siinpool Taani väinasid

Nagu selgub, võiks ma skeptikuna (mitte sünoptikuna) päris head karjääri teha. Meile lubati 7. septembriks netti. Täna see info uuenes, nii et 7-st sai 10. Ja nii see ilmselt ka sujuvalt jätkub... :D Tglt on mõnes mõttes olnud tore mitte netisügavustesse tundideks uppuda – mitte et algul mõtled, et viskad vaid pilgu oma kirjamajandusele ning uurid korra Google Mapsi vmt, ning ühtäkki on tund või paar su elust ei-tea-kuhu eemaldunud... Nojah, tegelikult tead ju küll - Facebook, blogid, uudised, mis ujutavad sind üle vaid 20% vajaliku info ning 80% sogaga... Aga teisest küljest tahaks ikkagi oma perele ja muudele loomadele vahepeal kas või pooletunnise skaibikõne võtta, ning pealegi algab nüüd kool ja „tänapäeva kiire elutempo juures“ võib osutuda üsna katastroofiliseks viibida infovoost eemal kauem kui pool päeva.

Igatahes on möödunud üks äärmiselt tsill nädalavahetus. Üsna pikaks ajaks ilmselt viimane, mil nautisin peaaegu't kohustustevaba elu. Edasi pole ju ometiks muud kui konnasilmad ja kumminaalmaksud... Eile veetsin ausalt terve päeva köögis. Hommikul nautisin omaette olekut, sest loomulikult olen ka siin ikka esimeste, mitte viimaste ärkajate hulgas. Tegin pika hommikusöögi ning lugesin Pratchettit. (Eile alustasin teise tema raamatuga, nädala sees sain ühega juba... ühele poole. Varsti olen kahega kahel pool. Ma olen vaimustuses! Tegelikult on süžee ikka üks paras abuaa, aga kõige olulisem on see, k u i d a s ta kirjutab – ja kuidas selle suhtelise nonsensi raames pärismaailma asjade kohta ikka väga ilusti ja tabavalt ütleb. Näide: mille põhjal otsustada, kas inimene on ekstsentriline või tal kruvid logisevad? Vastus – raha.)

Seejärel tegin ühe vapra teo. Läksin hollandi poistega koos jooksma. Oioioioi... Kuskil 2/3 ringi peal jõudsin järeldusele, et ainus asi, mis oleks tempo aeglustamisest ja mahajäämisest veel magedam, oleks kuskile sinna põõsasse kokku kukkuda. :D Seega soovisin neile head aega ning võtsin vähe rahulikuma sammu. Sellegipoolest ei jäänud neist lõpuks kuigi palju maha ning mul kulus umbes 5 km-le umbes 23 minutit.

Igatahes otsustasin, et pöördun tagasi asjade juurde, mida paremini oskan, ning keerasin kähku ühe koogi kokku. Üleüldse olin juba üleeile välja kuulutanud püha õhtusöömaaja, nii et sinna mu päev suht kuluski. Nimelt otsustasin teha täidetud pannkooke (samasuguseid, nagu ükskord Maarjaga meil kodus tegime, kus sees oli hakkliha, kartul, porgand, sibul, juust ja muna, ja ma panin veel paprikat ka). Ausalt, hea oli, et kõiki elukaid kodus polnud, sest suure ahjuplaadi täis pannkooke kadus suhteliselt kiiresti. :P Ja siis, nagu ikka, arendasime veel tunnikese köögilaua taga intellektuaalset vestlust. Sh olime naerust kõveras. Igatahes lõpuks jõudsime paratamatult jutuga sinna, et ilma netita on kurb maailm ning samuti on meil puudu üks vajalik jupp läpaka ühendamiseks telekaga, ning ühtki DVD-d ka pole... Kuniks mulle turgatas pähe päästev mõte ning siis suundusimegi mina ja kaks rootsi poissi mõningate koogijuppide saatel naabermaja ukse taha ja uurisime, kas me ei saaks ehk mõnd DVD-d laenata. Saime küll. Tulemus: terve hommikupooliku on mind kummitanud Willy Wonka laul (sest vaatasime „Charlie’t ja šokolaadivabrikut“).