Kivid taskus

Ilmateade: järjest tuulisemaks ja tuulisemaks siin kisub... Ja vihmasemaks ka. Millegipoolest ei ole mul seisnud meeles omale vihmakeepi soetada - sest iga kord, kui ma parajasti poes olin, ju ei sadanud, ja iga kord, kui parajasti sadas, ei olnud ma poes. (Kuniks laupäeval korrutasin omale terve tee poodi vändates "vihmakeep, vihmakeep, vihmakeep" JA pealegi tegeles vihm tol hetkel ka päris korralikult tibutamisega, aga tagasi koju jõudsin jätkuvalt ilma keebita...) Hommikuti ratta selga istudes tuleb sadul hoolikalt kuivaks pühkida, kui just pole ehk soovi kooli jõudes välja näha, nagu oleks vigurpüksipissimist harjutatud (sest sadulakujuline latakas püksipepu keskel on ju täiesti kuiv). Ja seda soovi mul pole.

Viimaks ometi käisin minagi ühe nation'i pubis ära. Blekingska on nation, mis erinevalt kõigist teistest ei asu kesklinnas, vaid hoopiski üsna lähedal minu residentsile. Kohale jõudma pidin sinna omapead ja ega vist kedagi ei hämmasta, kui ma ütlen, et jõudsin sinna 5 minuti asemel 10-ga... Aga mina pole süüdi, lihtsalt Lund on nii väike, et iga vahemaa on palju väiksem, kui ma ette kujutanud olen, nii et põrutan aeg-ajalt ikka õigest teeotsast mööda. Siiski, kohale ma jõudsin ja veel õigel ajal, sest 20 minutit pärast avamist (kell 6) oli pubi puupüsti täis. Tudengid tulid burksi sööma. :) Nimelt antakse pubides tavaliselt 2-3 erinevat sööki - neid valmistavad vastava nation'i liikmed vabatahtliku töö korras. (Ma plaanin oma nation'i kööki ka mingi hetk ronida.) Kuna mina olin just kodus söönud, siis jätsin põhiroa vahele ning tellisin kohe šokolaadikoogi, mis küll jõudis minuni umbes poolteist tundi pärast tellimist, aga no nagu me lauas arutasime, siis vabatahtlikule tööle ei maksa tänamatuid etteheiteid teha ja nii kiire mul paksuksminemisega ka ei olnud. Õhtu meelelahutuseks oli pub quiz ehk viktoriin, mis oli küll rootsi keeles, aga õnneks oli meil ka rootslane seltskonnas, kes põhilise ära tõlkis... Mitte, et sellest palju abi oleks olnud, sest me ei teadnud ikka eriti midagi. :D Hea vähemalt, et mina suutsin esimestest nootidest Alice Cooperi loo "Poison" ära tunda, nii et vähemalt ühe punkti ikka saime.

Nädalavahetust võtsin rahulikult, kuidagi ei viitsinud nagu miskit teha. Mingi hetk mõtlesin, et üritaks laupäeva hommikul Lundi turud ja kirbuturud üle vaadata, aga loomulikult sadas ikka täitsa mõnudega vihma, nii et selle mõtte panin riiulisse ootele. Seega molutasin päeva lihtsalt maha. Pühapäevasesse päeva mahtus põhimõtteliselt vaid kolm asja: šoping, jooks ja kokkamine. :D Õnnestus isegi paar määrava tähtsusega hilpu leida ning jooksin 8 km 43 minutiga, mis on kahtlemata minu rekord (ja tänama pean Sânnet, kes mind "vedas"). Aga kõige suurem edu saatis mind köögis. Ja MITTE õhtusöögiks tehtud ahjukana ja riisi ja külma kastme ja salatiga (mis võeti siiski küll ka hästi vastu), vaid juustu- ning kaneeli-rosinarullidega, mis kutsusid esile kõigi poiste ohtrad vabandused teemal "ma olen juba kaheksa tükki söönud, aga ma lihtsalt PEAN ühe veel võtma" ning päädisid sellega, et eile koolist koju jõudes ja kuklikausilt rätikut kergitades vaatas sealt vastu allpool olev (udu)pilt - ega paremat komplimenti oma kokakunstile ausalt öeldes tahta ei oska ka. =)