...kuid oodake, see pole veel kõik!

Kuhu ma eelmine kord jäingi?

Ahjaa, et pidin minema oma nationiga piknikule mingi päeva puhul, mille sisust ma täpselt aru ei saanud. (Umbes nagu Punamütsikese päev vist...) Igal juhul on sel puhul traditsiooniline mängida brännbolli ja juua punast veini, mida mõlemat ma ka pühendunult tegin. Ja üpris osavalt, võiks öelda! Tähendab, enamik on ilmselt olnud tunnistajaks, kui osav olen ma veinijoomises, aga brännbolli koha pealt arvatavasti mitte. See on üks pesapalli sarnane mäng, milletaolist me koolis VÄGA palju mängisime. Nii et pole ime, et ma kurikaga pallile pihta sain ja joosta mõistsin ja siis veel palli kinni püüda ka suutsin. :) Väheke ebatraditsioonilisem oli mängida kubbi, aga mul õnnestus hiilata ka selles. Kahtlustan oma vähesest petankimängust arenenud osavust, sest kubbis tuleb ka sisuliselt midagi millelegi pihta loopida. Alternatiiv on kahtlustada saaremaist viikingiverd, sest seda mängu nimetatakse ka viikingite maleks, vot nii vana on ta. Igal juhul oli see päris meelelahutuslik ning vajalikku varustust on ilmselt üsna lihtne ka endal kodus valmis treida, nii et hakake pihta - tahan jõuludeks! :D

Mingil hetkel vajus rahvas laiali, sest õhtul pidi meie nationis SUUUUUR 60.-ndate pidu olema. Aga mina sinna ei läinud, sest ka meil kodus pidi SUUUUUR pidu olema. Oligi, maja oli rahvast täis ja rahvas oli ka väga täis... Sööki! Nimelt idee seisnes selles, et igaüks toob mingit oma kodumaale iseloomulikku sööki. Ja kuna meil oli ilmselt ca 30 külalist + me ise, siis võite arvata, KUI täis sai kõht, kui igast toidust ka ainult natukene maitsta... Toimus kollektiivne ägisemine ja krigisemine ning poisid arvasid, et meil on nüüd nädal aega mureta ja saab jääke süüa, aga mina nii loll ei olnud. Mingi hetk läks pidu ikka päris hoogsaks ja arvata on, et siis süüakse ära kõik sink ja kanamunad. Nii oligi. Mitte ainult, et kõik peo tarbeks tehtud toit sai otsa, vaid öösel, kui viimased inimesed end minekule olid sättinud, tõi Daan külmikust välja eelmise päeva pastaülejäägid... Aga ta tegi seda pool minutit liiga vara, sest need külalised tulid igatahes ukse pealt tagasi ja aitasid meil ka sellele kiire lõpu teha! :D Siis me kraamisime natuke (loomulikult hakkas külalistel sel hetkel jälle minekuga kohutavalt kiire), sest mina igatahes mõtlesin, et tõenäoliselt olen üks esimesi ärkajaid ja ausalt ei taha hommikul esimese asjana sellist kööki näha... Peale paari alamõõdulise kruusi olid kõik nõud kasutuses olnud (mis siis, et olime mõelnud läbi ajada ühekordselt kasutatavatega, ja õnneks on meil olemas ka nõudepesumasin) ja sealjuures väga leidlikult - inimesed sõid morsiklaasist toorjuustukooki ning võtsid munapeekrist pitse... :D Mis viis mind filosoofiliste mõtisklusteni teemal kumb juhtus enne, kas munatopsist napsu joomine või muna viinapitsisse toetamine?

See-eest pühapäeval oli meil kollektiivne koristamine ning see maja ei ole meie siinoldud aja jooksul küll varem niimoodi läikinud. Veel käisin Daani (Holland) ja Daniga (Rootsi) jooksmas, tegime päris pika ringi, aga minu õnneks püsisid nad veel (enam-vähem maksimaalselt) mulle vastuvõetavas tempos, nii et seekord ma kuhugi maha ei jäänud. Ja siis skaipisin mitu tundi ja õhtul vist vaatasime filmi. Ma arvan. :D

Ka teise koolinädala järel ei taha ma avalikke põhjapanevaid järeldusi kursuste kohta teha, aga igal juhul on väljavaated paranenud. Mul on tekkinud juba sügav usk järeleksamitest pääseda. :D Tegelikult näiteks täna oli mul mõlema aine loeng ning ausalt, oli ühtaegu huvitav ja arusaadav. Loodan, et see nii jääbki - ehkki  küll tänased teemad olid mulle juba tuttavad. Aitäh, TTÜ! ;)

Aga nüüd paari sõnaga* ka teemal, mis ajendas mind seda postitust niiviisi pealkirjastama. Taibukamad arvasid ilmselt kohe ära, et ju mul ikka oma helesinisest unistusest (tuntud ka kui ratas) midagi pajatada on. Ostsin talle esmaspäeval uued tuled ja uue kummi ning üleeile õhtul olin rattaparandusmeister Dani õpipoiss ning vähemasti füüsiliselt vahetasin ise oma rattal tagumise kummi ära. Oli päris uhke tunne, ehkki see võttis kauem aega, kui olin arvanud, ning muutus lõpuks juba päris tüütuks.

Niisiis, eile hommikul põrutasin sellega uhkelt kooli, aga kui tahtsin tagasi koju sõtkuma hakata, siis ahhhhoiii! - kumm jälle tühi... Muidugi mõtlesin, et no ei viitsi seda ka terve tee käekõrval lükata, aga tühja kummiga munakivisest kesklinnast läbi sõita ka ei tahtnud, nii et otsustasin, et teen TILLUKESE ringi... Mis te arvate, mis edasi sai? Ühtäkki ei saanud ma enam aru, kus olen. Koukisin kaardi välja (tundes ennast, on see mul alati kotis), ja juba tuli üks tore tädi küsima, kas saab mind aidata. Seda ma tal ka teha lasin, mille peale hakkasin oma arust oskama ja sain aru, kuhu vaja minna. Rallisin edasi, kui järsku avastasin, et ohohh, ma ikka ei ole üldsegi seal, kus arvasin end olevat. Seisin ja uurisin kaarti vist oma 5 minutit, aga enda asukohta tuvastada ei suutnud ehk siis pmst olin kaardi pealt välja matkanud. :D Võtsin siis hoopis kõhutunde appi ja hakkasin mingis suunas minema ning jõudsin ikka kaardile tagasi ja lõpuks ka koju, aga hoopis teise külje pealt, kui ma ise arvanud olin. Nii et kui te minuga orienteerumisvõistlusele tulla ei taha, siis annan selle täiesti siiralt andeks. :)

Noh, see oli eile. Aga mis oleks tänane päev ilma seiklusteta? Dan vahetas selle kummi eile ise uuesti ära, kontrollides sealjuures eriti hoolikalt ka rehvi, kust avastas mingid imepisikesed klaasikillud, mis ilmselt olidki sisekummi uuesti ära lõhkunud... Opereerisime need pintsettidega välja ning täna püsis õhk õnneks kummis sees. Tundide vahepeal käisin ma igatahes olukorda kontrollimas, süda ei andnud üldse rahu. :D Nii et pärast kooli väntasin suhteliselt õnnelikult kodu poole... Ma ei ole veel rääkinud seda, kuidas mu kolmekäigulisel rattal ainult kaks käiku töötavad, need on 1. ja 3. Õigem oleks öelda - töötaSID, sest järsku käis üks PLINNNNN! ning see tross, mis ühendab käigu hammasrattaid ja käiguvahetit lenksu küljes, lendas pooleks ja mingi jupp sealt küljest minema ka veel, oma silmaga nägin! Ent muidugi ma ei näinud ju, mis jupp see õieti oli. Nii et jäin küll seisma ja läksin natuke maad tagasi, aga kuidas sa otsid tänavalt juppi, mille väljanägemisest sul aimugi pole? :D Eks ma siis lihtsalt tulin tulema, ÕNNEKS oli parasjagu sees 3. käik, mis on enam-vähem universaalne nii tasase maa kui kallakute jaoks, sest on just parasjagu raske - aga oleks 1. peale jäänud, siis näinuks ma küll seal ratta seljas siblides üpris totter välja. Noh, tõele au andes nägin ma vist totter välja niikuinii, kui ma seal ratta seljas naerust hüplesin, sest situatsioonikoomikat on ju kõikse parem ometi nautida selle keskpunktis olles. Kokkuvõttes tundub, et saan oma rattaga endiselt sõita (eks vaatame, mis juttu pärast homset kooliskäiku räägin), aga ma TEADSIN, et umbes nii see asi mul lõpuks välja kukub: siin müüakse pidevalt tuhandeid kasutatud rattaid ja mina olen muidugi see, kes omastab mingi eriti seiklusrikka isendi. :P Vaatame, võib-olla pean rattalugude jaoks eraldi blogi tegema... Mõtlen sellele. Aga praegu tudile, sest homme vaja kell 8.15 mikroökonoomiliseks analüüsiks vormis olla. Tadaa!

*Sõnaga, lõiguga, leheküljega... on's seal erilist vahet? :)