Millega ma siis vahepeal tegelenud olen - põhiliselt ökonomeetria ja mikroökonoomikaga. Ma ei usu, et te neist väga lähemalt kuulda tahate - mõnikord mõtlen lausa, et ma ise ka ei taha. :D Kuid märkimisväärne sündmus eelmisest nädalavahetusest oli minu nation'i Novischfesten. Ehk siis lahtiseletatuna pidulikumat sorti õhtusöök e sittning, tähistamaks uute liikmete lisandumist. Meil oli tegelikult kaks nation'it koos: Wermlands (minu oma) ja Blekingska. Algama pidi õhtu väikese tervitusšampusega ülikooli peahoone esises aias. Kuna samal ajal toimus ka ühe teise nation'i sama üritus, siis loomulikult liitusin esialgu vale rahvasummaga... Aga üsna ruttu sain pihta, et olen vales kohas - seda õnneks isegi enne, kui oleksin püüdnud valest uksest sisse trügida - ning hiilisin vaikselt eemale, üritades "omi" leida. Loomulikult ei olnud ma enam küllalt aldis järgmise tundmatu inimhulgaga liituma, kuid siis märkasin veel üht üksikut neiut ja otsustasin küsida, ega ta ehk asjast midagi ei tea. Teadis küll - et nüüd olin liginenud õigele kohale - ning samal ajal liitus meiega veel kolmas neiu, kes oli samuti üritanud valele üritusele siseneda. Ainult et tema jõudis ikka juba järjekorras ära seista ja piletikontrollis teada saada, et poleks pidanud... :) Igal juhul jäime mina ja tema edasi koos tsillima, sest nagu minagi, on ka tema välistudeng (Kopenhaagenist) ega tundnud kedagi teist. Christina on ta nimi.
Siis aga läksime sisse ning algas õhtusöök. Esimeseks käiguks soolalõhe kahe kastmega, pearoaks hirveliha (!!!, ja ülihästi tehtud ka!) ning magustoiduks sidrunisorbett marjakastmes. Kõige selle vahele aga hulgaliselt kõnesid (rootsi keeles), tooste, laule ning neid imelikke rootsi napse, mida nad punsch'iks nimetavad. Tähendab, napsu ennast ei olnud tegelikult nii hulgaliselt, vaid seda tuli hulk kordi võtta - eestlasele harjumuspäraselt hakkasin mina ikka kohe pitsi põhjani võtma, aga märgates, et ükski rootslane seda ei tee, õnnestus veel umbes kolmandik päästa. Sain sellest pärast veel mitu korda rüübata, kas teate. :D Ent samas ei olnud ma õnneks ka ainus omasugune, sest mitte-rootslased pigem kummutasid samuti kõik esimese korraga sisse. Ja no need laulud - umbes iga 10 minuti tagant üks. Üldiselt joomisteemalised muidugi. :) Laulikud olid ka laual, ehkki minul neist väga abi ei olnud, sest ühtegi viisi ma ju ikka ei teadnud. Aga see polnudki oluline, sest lihtsalt oli väga äge, kuidas terve laud küünlavalgel laulda üürgas.
Õhtusöögi järel oli ette nähtud ka afterparty, aga muss oli seal nii kohutav, et me Christinaga leidsime endale ühe vähe kaugema trepi ning ajasime niisama juttu. Igal juhul tundus mulle üsna veider asjaolu, et pärast pidulikku õhtusööki, kus kõik noormehed olid ilusti ülikonnas ning neiud kaunites kleidikestes (kusjuures mulle avaldas väga muljet, et need kleidid olid päris erinevad pidulikest kleitidest, mida ma Eestis olen harjunud nägema... nagu kergelt 30.-ndate kuni 50.-ndate stiilis... ma ise olin oma mustas lõpukleidis, nii et vast enam-vähem sobisin ka sekka) oli peo jaoks valitud muusikastiil electro house. Muide, ma ka enne pidu ei teadnud täpselt, mida see endast kujutab, aga kahtlen, et minu tutvusringkonnast just eriti paljud sellest vaimustusse võiks sattuda, nii et järeleuurimine omal riisikol. :D
Möödunud neljapäeval, muide, oli kaneelisaia päev! Täiesti ametlikult. Mina alustasin tähistamist juba kolmapäeval, minnes ühe tsikiga mu mikro kursuselt kohvikusse kaneelirulli sööma. Aga neljapäeval õpetasin Dani pärmitainast tegema (see oli suht naljakas, kui vaimustusse ta sõtkumisest sattus:D) ning saiakeste rullimise ajaks tuli ka Elin meile appi ning lõpetasime 7 plaaditäie kuklitega. Reede keskpäevaks oli neist järel ca viiendik ja kuigi peitsime nad mõneks ajaks kappi, sest õhtul oli meie majas pidu, siis mingi hetk tulid nad loomulikult kapist välja... ja leidsid oma õnneliku lõpu. :D Kui veel peost paari sõnaga rääkida, siis pmst Stefan tuli mingi aeg tagasi mõttele, et me peaks kindlasti Oktoberfesti tähistama, ning ilmselt leidsid umbes 70 inimest, et see oli hea mõte... :D Igal juhul jäid külalised kuuldavasti peoga väga rahule, ilmselt ka seepärast, et Stefani juhendamisel olime natuke traditsioonilist toitu valmistanud ning reserveerinud ühe külmiku puhtalt õlle jaoks (mitte, et me kõigi jaoks jooki oleks varunud, vaid lihtsalt pakkusime külma ruumi). Ning Sânne leidis kuskilt riiulist terve posu A4 suuruses kleeppabereid ning kleepis vaimukaid silte, kuhu aga vähegi mahtus. (Täna avastasime, et akna pealt selline silt küll lahkuda ei taha...:D) Ja... [trummipõrin] ...uhkusega võin presenteerida peo kõige ilusamat seltskonda ehk siis minu isiklikke külalisi.
Vasakult: minu kaaseestlane Nele ja tema kursaõed Sara (Iraan) ja Guðlaug (Island), ning lõpuks veel üks plika, kelle näolappi te ka päris ära unustada ei tohi!
P.S. Taustal see ruudulise särgiga sell ongi Sânne, kes ainsa meesisiksusena kandis Baieri päritolu pükse Lederhose'sid, mis pidavat Oktoberfestiga mingitpidi kokku minema... Ma ausalt ei tea, kas inimestel on tõesti tavaks neid seal kanda. Igal juhul ei oska ma seletada, miks kandis neid hollandi poiss ja mitte Stefan, kes on ise Baierimaalt pärit. :D
Päris asjakohane või siis jälle suisa asjatundmatu küsimus, et kuidas selline islandikeelne nimi hääldub?
ReplyDeleteIgaks juhuks ei hakka pakkuma, kuidas islandlased seda hääldavad; meie siin ütleme üsna inglispäraselt umbes Gudloog või miskit säärast (kuidas just parasjagu välja kukub, eksole). :)
ReplyDeleteKiidan, et su blogisse on jõudnud pilt, kus sa peal oled. :) Ja täiega imelik oli seda postitust lugeda, kuna osa tuli su kirjast juba nii tuttav ette. :D
ReplyDelete