Kõigepealt - aitäh kõigile, kes mind selle vaikiva ajastu jooksul ära ei unustanud ja endast märku andsid! Ning loodan, et mõistate ka, et kui on võimalik inimestega päriselus suhelda, siis jäävad virtuaalteated mõnevõrra soiku. See-eest võin ausalt lubada, et ma ei tegele tundide kaupa (blogi)kirjutamisega ka siis, kui ise siia tulete.
Jah, nüüd on olemas kolm tunnistajat sellele, mihukest elu ma siin elan. Natuke lühem visiit neiudelt Elamustelt ja natuke pikem Maarjalt, kelle alles kaks tundi tagasi rongiga Kopenhaageni poole teele lükkasin. Ilmast ilma pean ikka seda va ilma kommenteerima, aga ta on ennast viimase kahe nädala jooksul ikka ÄÄRMISELT hästi ülal pidanud! Lisaks sellele, et vihma vähe ja päikest palju, ei ole ka väga tuuline olnud! See sobis linnas (ja linnast väljas) promeneerimiseks igati ideaalselt.
KOPENHAAGEN. ESIMENE VAATUS
Kuid hüpakem siis ajamasinasse ja põrutagem tagasi aastasse... ei, siiski kuupäevasse 25.10, kui mul oli esimene eksam. Eksamiks oli antud aega 5 tundi, kella 2-st 7-ni, aga olge ometi normaalsed - keegi ju ei passi seal nii kaua! Seepärast lubasin Janzale-Trinzale, et olen vast umbes 6 paiku Kopenhaagenis, jõuame veel meie pesapaigast läbi käia, ehk natuke süüagi teha ja siis linna peale põrutada. Kell 4, kui plaani kohaselt pidin hakkama vaikselt oma eksamiga otsi kokku tõmbama, ei olnud ma ausalt seda nägugi, et sealt veel kuhugi minna saaks. Asi meenutas väga nostalgilisel moel seda, kui sai kooli ajal ikka mate olümpiaadidel käidud, kus oli palju aega istuda ja ülesandeid jõllitada ning siiski vähe lootust, et sind tabaks mingi geniaalne välgatus, mis päästaks maailma... (Õnneks ei ole me tulemusi siiani teada saanud, nii et võin õndsas teadmatuses edasi uskuda, et järeleksamiga vaeva nägema ei pea.:) Ja muide, eksam toimus suuuuuuuures spordihallis, me olime seal mitme aine omad koos, oma 500 inimest või sedasi. Ja kui need 500 seal siis kõik vetsude vahet saalisid, gaseeritud jooke (vähemalt üks tüüp ka õlut) avasid või šokolaadi/saia/porgandit mugisid, siis omaenda mõtetesse laskumine minul küll automaatselt ei toimunud, vaid pidin oma 10 minutit ikka teadlikult keskendumisega vaeva nägema. Lisaks oli seal hirmus külm! Ning kas teate, me, eestlased, oleme ikka üks ääretult ebaaus rahvas, sest eluilmaski ma ei usu, et kui eksamipilet ootaks Eestis laual juba siis, kui tudengid kohale jõuavad, ei kipuks keegi seda enne õiget aega uurima. Aga siin see töötab!
Nojah, kui ma siis kell 7 lõpuks eksamisaalist välja koperdasin, olid neiukesed jõudnud juba mitu korda helistada ja sõnumeid saata ning, nagu hiljem selgus, leiutada mitmeid teooriaid, kuhu ja kuidas ma eksinud olen ja/või mille kuhu kaotanud, et minuga kontakti ei saa. Igal juhul turbotasin rongijaama, tehes enne veel peatuse SEB automaadi juures, kus olin korduvalt näinud laiutamas suurt silti, et SEB klientidel on võimalik sealt ka eurosid ja Taani kroone välja võtta. Igal juhul ei tundu Eesti SEB ikka päris SEB olevat, sest minule see masin mingit valutsi küll ei andnud. Feil. Aga mis seal ikka, eks ma siis ronisin rongi peale ja vähemalt kui Janzaga telefonis paar sõna vahetasin, tekkis täpselt selline eelmise aasta tunne, nagu sõidaksin lihtsalt Tallinnas koolist koju, kus veinitsill juba ootab.
Kohale jõudes tahtsin osta bussipiletit, et kiiremini meie pesasse jõuda (sest maailmas on nii häid inimesi, kes lubavad teistel inimestel oma Kopenhaageni kolmetoalisse korterisse sisse kolida!), ja siis läks mu pangakaart lukku... Juhhõissa, sest ma EI PANNUD tegelikult koodi valesti (nüüdseks ka juba välja selgitatud, et kaardi kiip oli vigane, nii et minule jäi õigus). See tähendas ka, et olin rahatu ja pidin kolm kilomeetrit jala matkama, hoolimata juba õige suureks kasvanud kannatamatusest. Haarasin telefoni, et preilisid sellest teavitada, ning Jaanika uuris, kas ma ikka vihmavarju võtsin kaasa, sest nii hullusti sajab. - Mis asja sul siin sajab?! - jõudsin ma öelda, kui taevast tuli alla sihuke RAHE, et oioi ja aiai!!! Selle järel ka natuke vihma, aga õnneks siiski mitte hirmus hullusti, nii et jõudsin täitsa sulamata peast kohale. Uurisin ühes nimetus kohas (sest mõnikord leiavad taanlased nähtavasti, et on parem, kui sa ei tea, kus kohas täpselt parasjagu asud) just kaarti, kui mingi elektrisinine blond pusa mulle ühtäkki kaela hüppas, millele järgnes teinegi blond pusa ja kallimaraton. Ja nii leidiski aset viiutajate kuulsusrikas taasühinemine. :D
Kuna kell oli palju ja meie peatuspaik rohkem kui meeldiv, jätsime väljamineku plaani sinnapaika ja nautisime niisama vestlust, muusikat, vahuveini ja Eesti toitu, mida mulle toodi terve suur kotitäis. Kõik need asjad, millest siin mõnda aega tagasi halasin. :P Jaa, tähelepanelikkus on üks tänuväärt omadus! Nagu allolevalt pildilt näha, siis lasin ma ennast ikka päris kaua oodata... :D
Reedel tegime mõnusa pika hommiku ja seejärel jalutasime kesklinna poole.
Kaugeim sihtpunkt oli Christiania ehk Kopenhaageni hipilinnaosa, kus normaalsed Taani seadused ei kehti... Trinza jõudis juba päris mitu pilti klõpsida, kui mulle ähmaselt koitis mingi jutt sellest, kuidas seal pildistamine on keelatud... Siiski tagantjärele tundub, et me ei pannud sellega pange, sest nagu siin ühe alloleva pildi peal näha, on photo ju täitsa okay. :) Aga jõuan selle teema juurde veel hiljem tagasi.
Nägime pisut vaeva mõnusa kohvikoha leidmisega, kuni lõpuks jõudsime ühe pastellroosa paigakeseni, mil nimeks Serenity Cupcakes. Kõik oli väga fluffy ja õrn ja hea ja nunnu ja magus ja tupsu ja... :D
Ega sellest roosast pilvekesest väga lahkuda ei tahtnudki, ent siiski seadsime sammud "kodu" poole oma asjadele järele, et siis juba Lundi sõita. Võiks arvata, et miskit tähelepanuväärset kodinate äratoomisega ei kaasne, ent siiski!
Janza: "Ma tunnen ennast nii vabalt!" :D
Trinzal polnud kah kurta. :)
Ja samal ajal valmis minu kätetöö - kaks-ühes külmarohi ja sissejuhatus nädalavahetusse! :P
Siinkohal ei ole paslik lisada pildiseeriat, kuidas Janza tegi Põlevat Vana Tallinna rüübates rea koledaid nägusid. :D Igal juhul olime nüüd minekuks valmis ning kui olime jõudnud peaaegu rongijaamani, kuulsime kuskilt oivalist sving-muusikat ning saime kõvasti üle keskmise kontserdi osaliseks, kuna kolm selli olid roninud muusikaliteatri ukse kohale lavatsile ning laulsid Sinatrat jne. Enam rohkem kümnesse ei oleks saanud panna!
Ja edasi tuli Lund!
(jätkub)
No comments:
Post a Comment