Viimasest postitusest saati olen üsna usin kooliõpilane olnud. Ühes aines oli vaja kirjutada rühmatööna lühike artikkel ja ees seisab mingi massiivne Exceli ülesanne; teises pidime kolme-neljakaupa terve loengu ette valmistama ning päris mahuka essee kirjutama. Aga nädalake veel ja siis seisab ees täiesti teistsugune elu. Munadepühad - ma polegi aru saanud, kas ja kui tähtsaks neid siin peetakse. On tunne, et vanem generatsioon peab ja noorem mitte eriti, ning kaubandusgeneratsioon ehk poeomanikud muidugi peavad. Igatahes sibulakoortega mune värvida kavatsen ma küll, ning pašat teha! ;)
Me oleme ning hakkame olema siin nüüd suhteliselt osalises koosseisus, sest kogu aeg on keegi kuskil ära. Nt täna tuleb tagasi Sânne, kes oli pika nädalavahetuse Berliinis, aga Stefan läks pooleteiseks nädalaks koju. Kui tema tagasi tuleb, siis lähen mina pikaks nädalavahetuseks Portosse Liinule külla, ning kui mina tagasi tulen, saabuvad Triini ja Mammu! Uskumatu, et see on juba kolme nädala pärast. =) Ja pärast seda hakkab üks suur magistritöömöll, vähemalt plaan on sihuke. Ning Arvid on vahelduva eduga kogu aeg kuskil, kas kodus Stockholmis või Göteburgis oma õe juures või... No kesse jõuab arvet pidada täpselt, kuskohas.
Samuti ei ole ma vist maininud, et meid elab siin nüüd tegelikult üheksa. "Uus tüdruk" Fannie, kes ei ole enam ammugi uus, sest ta kolis ju sisse juba paar kuud tagasi, on peaaegu nagu Matilda - kas ära või pigem oma toas. Ei ole sellist sügavat klikki tekkinud, ta on meist noorem ka, võib-olla see seletab asja. Nojah, Elin ja Arvid on ju ka nooremad, aga nemad on peast vanad ja titekusest pole juttugi. Aga uus uus elanik - see on kreeklane Nickolas, kes elas siin tegelikult ka eelmisel aastal. Paari nädala eest saabus ta tagasi praktikalt Indiast ning pidi siin mõne päeva peatuma, kuniks omale suveni elukoha leiab, et magistritööd kirjutada. Aga Mõisa nõukogu istus kokku, pidas läbirääkimisi ja "teostas demokraatiat" ning nüüdseks on Nickolas jõudnud meie üheksandast ruumist - pisikesest ja kõledast "külalistetoast" - juba väga õdusa pesapaiga punuda. Ning ta on väga tore inimene, elurõõmus, huvitav ja kirglik tema ümber toimuva vastu. Eks see oligi peamine põhjus, miks me ta meile elama hääletasime - nii mõnedki tegelikult arvasid, et üheksa inimest on ikka palju... Aga no kuna niikuinii pole viimasel ajal kõik kogu aeg kohal, siis selles suhtes ei ole midagi hullu lahti.
Ahjaa, ja talv on tagasi. Ma loodan, et mitte kauaks. Lumikellukesed ja kõik muu kevadine värk mühises juba täie hooga, ja siis hakati rääkima suurest lumetormist, mis pidi esmaspäevast kuni eilse õhtuni 35 cm lund maha tooma. Esmaspäeval oli kole tuuline ja kooli vändata väga vastik, sest igasugune praht keerutas end tänavalt ilusti silma ja tasakaalu hoidmisega oli ka suuremate iilide ajal raskusi. Aga kohale ma jõudsin! Eilseks olin veel hullemaks valmistunud, aga oli tegelikult hoopis parem, sest midagi oli taevast ikkagi alla sadanud, tänavad olid märjad ja sodi seega mitte nii lendlev. Ja täna hommikul aknast välja vaadates - hopsassaa, lund nii, et vähe pole! Tegelikult siiski oodatust vähem, umbes 10 cm. Ja ausalt öeldes, kui ei oleks liginemas märtsi lõpp, siis peaksin ma seda kõike päris ilusaks. Aga ON märtsi lõpp ja kevad ametlikult käes ja seega lumi - kõtt!!! Aga ma arvan, et pajutibud ja hiirekõrvul kaseoksad, mis mul siin vaasis on, aitavad talvele tuule alla teha.
Nii, aga nüüd aitab avalikust mulisemisest, jätkan eraviisiliste kirjadega, mille päris mitmele teist juba enam-vähem nädala jagu võlgu olen. Oleks võinud ju paar rida kribada ohtrate vabandustega, et pikem vastus tuleb eiteamillal, aga märkamatult oligi see eiteamillal juba kätte jõudnud. Jah, iss, AEG LENDAB. :D Tegelikult lugesin just täna päris head iva.
Time doesn't pass by. You pass by.
Sa pole nii ammu kirjutanud, et pidin natuke aega mõtlema, mis su blogiaadress on :D
ReplyDeleteMulle võid ka alati personaalseid kirju kirjutada. :)
Tervitustega Inglismaalt, sinu Triini.