Mina olin siin.

°

Nüüd on see siis käes! Sisuliselt olen nüüd punktis, mida olen kujutlenud umbes viieaastasest saati. Et tark ja kraadiga! Ainult et... Targana ennast ei tunne ja kraadi vormiliselt kahh-veel ei ole. :)

Igal juhul sain ma oma arust lõppude lõpuks päris kõlbliku kirjatükiga maha, ning mõnedki teised inimesed (kaasa arvatud minu tore juhendaja) nõndasamuti. Reedel kaitsesin oma üllitise ära ka - kuigi nt võrreldes bakaga polnud see miski kaitsmine... Siin on meil lihtsalt seminarid, kus igaüks oma tööd esitleb ning siis mõni kaastudeng "oponeerib" ehk siis kirjutist kommenteerib. Pärast seda saavad ka kõik teised küsimusi küsida. Ükski õppejõud siin kaitsmisel tudengeid ei drilli, on ainult nn seminar leader, aga tema üldsegi asjasse ei sekku. Ja nii ma seal siis oma tööst rääkisin - ilma slaidideta, sest projektor otsustas koostööst loobuda - ning pärast rõõmsas ah-mis-te-nüüd häbelikkusepunas kuulasin, kuidas oponent iga uut aspekti kommenteerides alustas sõnadega "I really liked this part..." :) Loomulikult ei olnud kõik täitsa roosamanna, ikka saab ju paremini. Aga mul oli ja on lihtsalt väga hea meel, et ma ise selle töö kirjutamise protsessi nautisin, pealegi ei olnud see aja mõttes ligilähedaseltki nii stressirohke kui bakatöö kirjutamine. Ning tundub, et lisaks sellele, et ise sain targemaks ja oli huvitav, suutsin selle ka niiviisi paberile panna, et teised sama targaks saaks ja samuti huvitav oleks. Hea tunne on! Olen selles reede lõunast saati mõnulenud; ning samuti ära kasutanud asjaolu, et mul ei ole arvuti ligidusse praktiliselt mitte mingit asja. Sest vähem kui kahe nädala pärast jutustan teile kõigest juba ilma blogi vahenduseta! :)

Ja nüüd ma juba jälle lippangi, sest käsil on rabarbristruudlitegu ning tahaks veel võimalikult palju aega veeta mittevirtuaalselt oma Rootsi perekonnaga, enne kui kõik suveks nelja tuule poole kaovad. Seega loodetavasti annate mulle andeks, kui jõuan kirjadele vastamiseni väääga pika viitajaga või ei jõuagi enne kojutulekut, sest seda viimast, mis on alles jäänud (järjekordsest) uskumatust ja imelisest aastast, kavatsen ikka maksiga võtta!

ps. Üleeile oli meil 30 kraadi ja eile esimene äike! :)

Mustkunst metsas

Nüüd ma jutustan teile kõige ilusamast Rootsimaast, mida ma kunagi näinud olen.

Nimelt käisime jälle Dani eestvedamisel metsas luusimas ja ma pole vist kogu oma elu jooksul ka nii palju metsloomi kohanud kui eile õhtul! Samuti ei ole mul kunagi varem olnud nii metsikut igatsust fotoaparaadi järele, sest ilu oli lihtsalt nii palju; aga teen siiski katse sõnadega oma elamused edasi anda.

Asutasime teele õhtupäikeses, mis kevadised puud erkroheliselt särama lõi. Esialgu kõndisime üpris tempokalt, ent kui olime ühe lagendiku serva jõudmas, märkis Dan, et ehk peaks kiirust pisut maha võtma ja ringi vahtima, sest äkki leidub kuskil mingeid loomi. Ja vupsti! oligi seal kari kabehirvi!

Jah, nüüd oskan ma kasutada sõna kabehirv, samas kui Eestis arvasin, et hirv on hirv ja pole miskit peenutsemist vaja. Loll laps.

Seisime ja jälgisime mõnda aega, ent kuna pidime kinni püüdma Dani vanemad, kes olid natuke enne meid välja läinud (tahtsime neilt binokli pihta panna), siis marssisime edasi. Kõndisime läbi pisikese kitsa oru nimega Pälsadalen, kus elavad lepatriinumustrilised ämblikud, mida terves Rootsis leiduvatki üksnes seal. Ämblikke seekord siiski ei näinud, aga org ise on minu jaoks midagi täiesti üleloomulikku! Kujutlege kitsast teed, millest mõlemale poole jäävad 60-kraadise nurga all ülespoole õiendavad kallakud. Ja nagu sellest veel vähe poleks, et kõrgust on neil nõlvadel mitmekümne meetri jagu, on end sealsamas sisse seadnud majakõrgused sihvakad puud, mis kummaltki poolt "sissepoole" vildakana oru põhja kohale üheainsa pika võlvi moodustavad... Ma ei tea, kas ma nüüd suutsin midagi sellist teile silme ette manada või ei. Aga nüüd kujutlege veel, et need puud on nii-nii ererohelised ning nende vahelt alla tungiv valgus tõmbab punakamaks ja punakamaks, sedamööda kuidas päike üha allapoole vajub.

Peagi jõudsime avara karjamaani, kus rohtu närimas paarsada lehma, mõned perutavad pullid ja neli punahirve. Oruga võrreldes nii kontrastne vaade, kõik oli kerge uduvine sees - nii karjamaa, taamal tumendavad metsaviirgudega künkad kui siniroosa taevas. Ja nii avar võrreldes selle tunneliga, millest just tulnud olime. Nüüd peatusime juba pikemalt, sest huvitav oli jälgida, kuidas hirved iga meie liigutuse peale korra ärksaks muutusid, ent siis ohule sõraga lõid ning mõnuga edasi ädalat krõmpsutasid. Ning pika vihmavabaduse tõttu said taamal põllul ringimöllavad pullid mullaseid keeristorme korraldada, mis andis omamoodi vahva taustaefekti.

Edasi püüdsime Dani vanemad kinni ning omandasime binokli. Tegime pisut eelluuret ja nägime üle lageda taamal metsa veeres veel palju-palju kabehirvi. Ennist täheldatud punahirvede nelik oli samuti suutnud natuke rohkem kui kahekordistuda. "Kui metssiga ka veel näeks, oleks komplekt täielik," tähendasin mina - ja tõepoolest, ühtäkki patseerisid kabehirvede vahel ringi kaks musta mürakat kogu! Hakkasime karjamaa ja põllu vahelist puuderida mööda sinnapoole hiilima, et lähemalt piiluda. Ühel hetkel oli vaja pugeda teisele poole okastraataeda; olin sellega vaevu hakkama saanud, kui Dan osutas maas vedelevale korjusele ja mina hüppasin meetri jagu tagasi. Kunagi oli see olnud üks kepsutav kitseke... Nüüd lebas ta seal veidras väändunud asendis, ise poolenisti seest õõnsaks söödud. Aga kogenud loodusdetektiivide arvates ei olnud ta maha murtud, sest liiga palju oli järel; pigem ilmselt sama aeda ületades õnnetult kukkunud. Kuna ma pole ju tükka aega Lillede juures käinud, pole ka tükk aega ühtki surnud elukat näinud; niisiis uurisin huviga. Jõudsin vaevu kommenteerida laibahaisu puudumist, kui ühtäkki lõi ninna sihuke läpatis, et oioi! Asusime kiirelt minekule.

Kontrollisime vahepeal, millega meie sõbrad notsud tegelevad, ning avastasime kahe täiskasvanud sea vahelt rea pisikesi põrssaid! Kogu kari liikus tasapisi väikese puudetuka poole ning sinna ka kadus. Otsustasime veel veidi edasi minna ning nende oletatavast asukohast umbes 50 meetri kaugusel varitseda - lähemale ei tihanud, sest siis lõppes meie põllupuuderida ära; ent meie tahtsime olla peidus emiste eest, kes võiks meid ehk vääriti mõista kuuldes, kuidas lõkkest ja varrastest arutame... Potsatasime toomingapõõsa alla maha ja tõstsime binokli silmile. Väikese vahemärkusena veel siia, et ükskord luges Dan loomade hulgas, keda tema kodukandis leidub, üles ka albiinohirve... Noh, ja seal ta siis oligi! Üks lumivalge lärakas kümnete pruunide hulgas! Kokku oli see üks tohutu suur kabehirvekari koos oma õnnetu (minu jaoks muidugi õnneliku) geenimutatsiooniga. Kruttisin pildi teravaks - see oli nii veider!

Õige varsti silmasin hirvede taustal jällegi kaht tumedat mütakat, ning mõne aja pärast veel nelja. Ehk siis leidsime endale uued põrssad (need, kelle metsatuka sisse "kaotasime", ei olnud uuesti välja ilmunud). Peagi kadusid mõned neist teadmata suunas, jättes vaatevälja kaks suurt ja ühe kesiku. Nüüd piidlesime ikka väga pikka aega, kuidas nad maas tuhnides üha lähemale ja lähemale tulid... Nii umbes mõnekümne meetri kaugusele! Kuna nad suunda muuta ei tundunud kavatsevat, lõime pisut põnnama ja otsustasime taganeda. Saime end vaevu püsti aetud, kui metsatukast põrutasid välja ennist kaotsiläinud notsud, pannes kõik koos ühes suunas ajama, ja meie siis kindluse mõttes vastavalt teises suunas. Ühtäkki kappas kohale ka teise pundi kadunud pool, tulles üllatuslikult sealtpoolt, kuhu meie olime olnud seljaga, ning jälle lahutas meid vaid paarkümmend meetrit pluss kitsuke puudeviirg...

Enne tagasi Pälsadaleni juurde jõudmist nägime enda ees põllul veel suuuuuuuurt karja kappamas - täpselt enam aru ei saanud, sest oli juba üsna hämaraks tõmbunud, aga tõenäoliselt jällegi kabehirved massiga peale lendamas. Tagasi läbi oru minnes oli see sootuks teistsugune; võiks öelda, et peaaegu mustvalge. Tumedas puudekoridoris kumas nüüd hõbedasi kuuvalguse laike ja kuulda oli vaid meie enda samme. Ühtäkki olid need nii valjud...

Sellega seiklused veel ei lõppenud, sest olime nõuks võtnud lehtedest lae all magada. Dan arvas umbes teadvat, kus oleks sobilik koht, ent kui rajalt veidi kõrvale suundusime, selgus, et maapind ei olnud kaetud mitte värske rohelise, vaid möödunudaastaste kuivanud lehtedega, mis tegid astudes ülikõva lärmi. Jäime seisma ja kuulsime äkki kellegi teise samme, (vähemasti) neljajalgseid, ja need tulid meie suunas! Nüüd haaras Dan lambi ja suunas valgusvihu hääle suunas, ent näha polnud kedagi. Küll aga tormas meie poole üks segadusse sattunud nahkhiir, kellega ma peaaegu vastu pead oleks saanud, ent tegelane suutis paari kümne sentimeetri kaugusel siiski veel kurssi muuta. Jõudsime kiirelt selgusele, et ei taha nii kuuldavad olla, ning kalpsasime rajale tagasi, minnes otsima paremat pinnast. Viimaks jõudsime lehisesallu, kus oli tunduvalt vähem "laialehtpuid" ja seega hulka vähem krabinat, ning seadsime end sisse. Küllap olid hirmul suured silmad, või pigem kõrvad, aga oma arust ma kuulsin kogu aeg, kuidas põrnikad/hiird/rebased mu ümber hiilivad ja ma nad hommikul kotti lahti tehes avastan oma võileiba mugimast.

Väga varajasel hommikutunnil ehmusime aga küll hirmsa krabistamise peale üles ja vahtisime uniste nägude ja poolkinniste silmadega ringi. Ilmnes, et kogu seda lärmi tegi üksainus pisike orav! Ma ei olnud ühtki oravat NIIIIIII kaua näinud, nii et see oli tore kohtumine. Ta oli üpris uudishimulik, tiirutas meie peade kohal noorte puude otsas tükk aega ringi ja tegi naks-naks. Ronimises ei olnud ta ka just tipptegija, nii et mitu korda tundus, et kohe potsatab üks kohev saba meile näkku. Seda siiski ei juhtunud ning mõne aja pärast sai tal meist isu otsa ja saime uuesti magama jääda. Päris hommikul jõudsime aga vaevu võileivakarbi järele küünitada, kui kuulsime vihma kõrgel pea kohal vastu puudelatvu trummeldamas. Õnneks päästsid laiad lehed siiski nii palju, et jõudsime end kokku pakkida ja kiirelt paar ampsu teha ning siis Dani vanemate juurde "staapi" joosta, sest nagu välja tuli, ööbisime majast 500 meetri kaugusel. :D Ma ütlen veel üks kord, ärge minuga orienteeruma minge! Teine õppetund aga, et eksootikat ja elamusi võib ka suht-koht oma tagaaiast leida.

Kui mahti saate, pistke nina kuhugi loodusse! Minu elamusmeeter töötab maksiga, närvimeeter on nulli krutitud ja astun viimasele töö kirjutamise nädalale uue hooga vastu. Loodetavasti saan varsti juba uutest seiklustest pajatada.

Vihmutis

Siin ma istun ja oma magistritööd kirjutan. Tunnistan, et seda on palju lihtsam teha, kui väljas on tuul ja vihm, võrreldes selle südasuvega, mis siin muidu päris paar nädalat oli.

Korraliku blogimiseni jõuan ilmselt kunagi hiljem. Kui ei jõua, siis pajatan varsti juba ise Rootsi hilisuusajast. :)

Üks pisike loohakatis siiski. Mul on üks kuldne kett, mida tuima järjekindlusega igal aastal vähemalt korra puruks tõmban. See juhtus ka möödunud sügisel, ning nüüd torkas mulle pähe, et võiks ehk lasta selle ära parandada. Läksin siis maad kuulama, et mis see kõik ka maksab... Ja nüüd hakkame äraarvamismängu mängima! Kes kõige lähemale pakub, saab koogi. ;)

Ohhhhooooo...

...kui ma just üliheade mmmuhvinitega maha ei saanud!

Põhiretsepti sain Elise köögist, aga kuna poodi või ja piima järele (jah, martsipan juhtus kapis vedelema :P) ei viitsinud minna, siis tegin mõned mugandused. Suvel, kui marju jälle õõvastuseni, proovin originaali ka ära, sest kahtlustan, et martsipan ja punased sõstrad on küll match made in heaven.

Kata päikesemuffinid

4 dl jahu (kui minu stiilis, siis ikka valge ja graham pooleks)

2 tl küpsetuspulbrit

1-2 tl vaniljesuhkrut

0,5 tl soola

200 g martsipani (külmkapikülma, et saaks riivida)

2 muna

1 dl suhkrut

1 dl õli või sulatatud võid (võib ka väikese kuhjaga;)

1,5 dl maitsestamata jogurtit (või hapukoort, piima, keefirit...)

1 õun

1 pirn

poole sidruni mahl

Lõika õun-pirn üsna pisikesteks juppideks ja pritsi üle sidrunimahlaga. Sega omavahel kuivained ning riivitud martsipan; teises kausis klopi munad suhkruga pisut vahule. Lisa neile õli/või ja jogurt. Keera nüüd kogu kraam omavahel kokku ning jaga muffinivormidesse. Küpseta 200 kraadi juures vist umbes 20-25 minutit (ehkki see on pigem umbropsu pakutud, kuna minu ahi on siin veits ummamuudu - soovituslik on küpsetada seni, kuni enam tainas pole:).

Jäta kapiäärele jahtuma ja jälgi, kuidas muffinid üksteise järel haihtuvad. Samuti - roni ühega üles oma tuppa, löö hambad sisse ning pobise valjusti: "Isver, kui hea!!" Torma kööki tagasi ning kujutle eneseimetlushoos end profiks toidublogijaks; säti verandaäärele äärmiselt kunstiline kompositsioon, millest oma kräpi telefoniga udupilt teha, ning jaga rõõmu. :)