Mitte, et see oleks just eeskujulik rasvane jõululumi, vaid sihuke vahva peenike puru, mis poole ajast sajaks nagu hoopis ülespoole. Aga ikkagi!
Ja mina istun siin oma kohvi ja stroopwafel'i ja töö-ökonoomika praksiülesandega, endal kõht kartulit ja praekala täis nagu saarlasele kohane! Ma arvan, et ma ei ole kunagi varem üksi olles selle peale tulnud, et peaks kala praadima, sest õnneks saab seda kodus käies piisavalt tihti. Kusjuures tegu oli heeringaga, mida ma vist varem kunagi küpsetatud peast pole saanud. Vähemalt ei mäleta küll. Vot sedasi kohanetakse võõra riigiga. ;)
Kuusk on meil toas ja nüüd tilpnevad ka välistrepi käsipuude küljes ja ukse peal oksad, sest me Daniga käisime eile õhtul ja "päästsime" ära selle kontsu, mille poisid meie jõulupuu alumisest otsast maha saagisid (sest see oli liiga suur). Natuke on nii need oksad kui puu ise tegelikult juba kuivanud, aga loodame, et peab meie suurejoonelise jõulupeoni vastu, see on umbes kahe nädala pärast. Elini kutt oli vist lubanud meile ka kuuseehteid anda, mida tal pidi massiliselt olema. Tulukesed ja pisut karda Antoine sinna juba ükspäev sättis. Pärast kolmapäeva peaks mu stressinimekiri ka märgatavalt vähenema, nii et siis võin rahus jõuluasjadega tegeleda. Sest ausalt, mul on sel aastal täiesti lapselik jõulutunne - ja ma olen sellega nii rahul! =)
30.11.12
27.11.12
Lehvitused pimedast
Kolm tundi tagasi pahurdasin ma koolist kodu poole - näljane, unine, väsinud, külmanud, aju nagu millimallikas tänu instrumentmuutujatele ja muudele ökonomeetrilistele elukatele, ning tahtsin elu eest blogida jõulutulukestest Lilla Fiskaregatanil, kust ma iga päev läbi sõidan. Siin ma nüüd olen. Tegelikult pandi nad juba mõnda aega tagasi üles, ja kas teate, ma ei saanud üldsegi kurjaks (mis siis, et on ju ikka veel november), sest nad on lihtsalt nii ilusad! Päriselt ka nagu tähistaevas üle tänava tõmmatud... Ja põlema süttivad nad ainult pimedas, see meeldib mulle ka! Ning paljud poekesed sel tänaval on oma vaateaknad päris ehtsate kuuseokstega kaunistanud, nii et see kõik näeb päris armas välja.
Kooli on ka administraatori laua juurde mingi totaalne jõulumelu tekkinud. Minu arvates väheke ülepakutud, aga inimestele paistis meeldivat. Ning kui aus olla, tõime ise ka kuuse tuppa... Ega meie majapidamises käib ju nii, et kui idee kargab pähe, siis kargavad poisid ka kohe tegudele! Välja arvatud muidugi see teine alternatiiv, kui nädalate kaupa heietavad kõik millegi kohta, et peaks tegema ja peaks tegema... Aga no kuusejaht loomulikult on sedasorti lõbustus, mida ei anna küll kuskile määramatusse tulevikku lükata. Pealegi läheb Antoine varsti minema ja siis veensimegi end, et võib täitsa rahulikult jõuludega vähe varem pihta hakata. Eile keerasin piparkoogitaina ka kokku, nüüd laiutab see külmiku ülemisel riiulil, kus tihtipeale seisab kook...
Jah, see viib teise toreda juhtumini. :D (Kui te näeks, mis totter irve mul siin kirjutades näol on!) Pühapäeval käisid mul külas Nele & co ning me tähistasime tagantjärele minu ja Sara sünnipäevasid. Sara kokkas meile pärsiapärast põhirooga (ta on Iraanist pärit) ning mina meisterdasin juba laupäeval valmis ilmatu uhke kräsupea - originaalretsept pärineb Jaanikalt/Lilledelt, aga pidin seda väheke teisendama, sest üks seltskonnaliige elab meil gluteenivabalt ja nii ma siis mässasin siin kaerajahuga, mis on minu jaoks täiesti uus nähtus... Uhtisin seda ikka kõvasti rohkem sisse (mahu mõttes) kui tavalist, aga lõpuks tulid põhjad täitsa adekvaatsed välja. Ning lisaks banaanile panin kräsu sisse ka kiivit. Nojah, igal juhul sain ma kõigepealt jälle riielda, et mis mõttes peab kook külmikus seisma ja järgmist päeva ootama... :D Ning Nele oli "vana sõpra" nähes väga rõõmus ja üldse võtsid kõik kooki koju ka kaasa - ent kuna ta oli üsna mürakas, jäi umbes kolmandik siiski alles. Panin mina siis märkmepaberid külmkapiustele välja, et koogijäänuseid leiab sealt ja sealt, ning pühapäeva õhtul ei juhtunud nagu suurt midagi... Esmaspäeval aga tuli Sânne koolist, tegi süüa ning uuris siis, kas seda kooki on veel järel, ta olevat terve päeva seda oodanud. Mina ütlesin, et on küll (sest kaks tundi tagasi võtsin veel ise sealt väikese ampsu), aga kui ta oli kaks minutit külmiku ukse vahel seisnud, hakkas asi kahtlane tunduma. Mitte ainult kook polnud kadunud, vaid ka karpi ei olnud kuskil köögis näha. :D Ja siis algas juurdlus. Sânne võttis köögisohval koha sisse ning võttis kõik saabujad letti. Mina lahkusin enne asjalikke asju tegema kui tõde päevavalgele tuli, lõpuks oli see vist Dan, kes võttis viimase tüki... Igal juhul oli kogu see lugu jällegi parim kompliment minu köögikunstile ning siinkohal muidugi tänan ka retsepti jagajaid. ;)
Muidu kisub siin jällegi üsna töiseks, mikroökonomeetrias pannakse meile rühmatöödega ikka paras tamp peale. Koos koolitundidega tulevad ikka vähemasti normaalpikkuses tööpäevad ära, ainult et mina olen hellakeseks läinud vist, sest kuidagi väga vässuks teeb. Peast täitsa soust pärast nende ülesannete lahendamist. :D Aga nagu vist juba maininud olen, siis rühmakaaslased on mul vahvad naised, nii et rebime ikka parasjagu kildu ka ja see hoiab hinge sees. ;)
Aga nüüd head ööd, katsun täna vähe varem voodisse pugeda, sest kell 2 ei ole päris normaalne, kui pool 8 on vaja end üles ajada. :P
Kooli on ka administraatori laua juurde mingi totaalne jõulumelu tekkinud. Minu arvates väheke ülepakutud, aga inimestele paistis meeldivat. Ning kui aus olla, tõime ise ka kuuse tuppa... Ega meie majapidamises käib ju nii, et kui idee kargab pähe, siis kargavad poisid ka kohe tegudele! Välja arvatud muidugi see teine alternatiiv, kui nädalate kaupa heietavad kõik millegi kohta, et peaks tegema ja peaks tegema... Aga no kuusejaht loomulikult on sedasorti lõbustus, mida ei anna küll kuskile määramatusse tulevikku lükata. Pealegi läheb Antoine varsti minema ja siis veensimegi end, et võib täitsa rahulikult jõuludega vähe varem pihta hakata. Eile keerasin piparkoogitaina ka kokku, nüüd laiutab see külmiku ülemisel riiulil, kus tihtipeale seisab kook...
Jah, see viib teise toreda juhtumini. :D (Kui te näeks, mis totter irve mul siin kirjutades näol on!) Pühapäeval käisid mul külas Nele & co ning me tähistasime tagantjärele minu ja Sara sünnipäevasid. Sara kokkas meile pärsiapärast põhirooga (ta on Iraanist pärit) ning mina meisterdasin juba laupäeval valmis ilmatu uhke kräsupea - originaalretsept pärineb Jaanikalt/Lilledelt, aga pidin seda väheke teisendama, sest üks seltskonnaliige elab meil gluteenivabalt ja nii ma siis mässasin siin kaerajahuga, mis on minu jaoks täiesti uus nähtus... Uhtisin seda ikka kõvasti rohkem sisse (mahu mõttes) kui tavalist, aga lõpuks tulid põhjad täitsa adekvaatsed välja. Ning lisaks banaanile panin kräsu sisse ka kiivit. Nojah, igal juhul sain ma kõigepealt jälle riielda, et mis mõttes peab kook külmikus seisma ja järgmist päeva ootama... :D Ning Nele oli "vana sõpra" nähes väga rõõmus ja üldse võtsid kõik kooki koju ka kaasa - ent kuna ta oli üsna mürakas, jäi umbes kolmandik siiski alles. Panin mina siis märkmepaberid külmkapiustele välja, et koogijäänuseid leiab sealt ja sealt, ning pühapäeva õhtul ei juhtunud nagu suurt midagi... Esmaspäeval aga tuli Sânne koolist, tegi süüa ning uuris siis, kas seda kooki on veel järel, ta olevat terve päeva seda oodanud. Mina ütlesin, et on küll (sest kaks tundi tagasi võtsin veel ise sealt väikese ampsu), aga kui ta oli kaks minutit külmiku ukse vahel seisnud, hakkas asi kahtlane tunduma. Mitte ainult kook polnud kadunud, vaid ka karpi ei olnud kuskil köögis näha. :D Ja siis algas juurdlus. Sânne võttis köögisohval koha sisse ning võttis kõik saabujad letti. Mina lahkusin enne asjalikke asju tegema kui tõde päevavalgele tuli, lõpuks oli see vist Dan, kes võttis viimase tüki... Igal juhul oli kogu see lugu jällegi parim kompliment minu köögikunstile ning siinkohal muidugi tänan ka retsepti jagajaid. ;)
Muidu kisub siin jällegi üsna töiseks, mikroökonomeetrias pannakse meile rühmatöödega ikka paras tamp peale. Koos koolitundidega tulevad ikka vähemasti normaalpikkuses tööpäevad ära, ainult et mina olen hellakeseks läinud vist, sest kuidagi väga vässuks teeb. Peast täitsa soust pärast nende ülesannete lahendamist. :D Aga nagu vist juba maininud olen, siis rühmakaaslased on mul vahvad naised, nii et rebime ikka parasjagu kildu ka ja see hoiab hinge sees. ;)
Aga nüüd head ööd, katsun täna vähe varem voodisse pugeda, sest kell 2 ei ole päris normaalne, kui pool 8 on vaja end üles ajada. :P
18.11.12
Haridusest, jõulust, jahist ja jooksust
Niisiis, kaks nädalat uuest poolsemestrist on möödunud ning mu kaks uut ainet - mikroökonomeetria ja töö-ökonoomika - tunduvad endiselt huvitavad. Kusjuures neist esimese õppejõud on lihtsalt ERITI äge/hea! Selle pärast lausa tasus eelmisel poolsemestril kannatada seda üliteoreetilist ökonomeetria kursust edasijõudnutele, mis on praeguse eeldusaineks. Saame hästi palju ka ise teha, mis, nagu avastasime, võtab suht kaua aega... Samas on mu rühmas hästi toredad islandi ja rumeenia tüdruk ning ma päris naudin neid koosistumisi, isegi kui vahepeal tundub, et me absoluutselt millelegi pihta ei saa. :D Lahe on ka see, et andmestikud, millega me töötame, on päriselt avaldatud artiklite omad, nii et me sisuliselt reprodutseerime nende tulemusi, mis on minu arust hulka parem variant kui mingi väljamõeldud või mittemidagiütleva andmebaasiga töötada. Ning töö-ökonoomikas räägitakse meile palju empiirikast, nt kuidas Rootsi tööturul diskrimineeritakse välimuse põhjal, kusjuures mehi rohkem atraktiivsuse ning naisi kehakaalu alusel. Ja mulle meeldib see, kuidas meile näidatakse, et majanduses tegelikult on võimalik ikkagi ka eksperimente läbi viia, ehkki baka ajal suht taoti pähe, et seda ei saa. Kõike saab, kui hästi tahta! :P
Ma pean tunnistama, et kuigi on alles poole novembri aeg, siis on mul juba natuke jõulutunnet peal. See on selline hästi tasane ja nurrub kuskil hingesopis... Eks muidugi on poodides juba jõuluasjad ning kesklinna riputati tulukesed üles ja naabrid oma heki peale ka (meie ei kavatse seda teha enne detsembrit), aga see pole põhjuseks. Oleme siin oma detsembrikuu "ürituste kalendrit planeerinud", sest me tahame loomulikult "massidele" jõulupidu võõrustada, aga Hollandi poisid käisid välja ka Sinterklaasi tähistamise idee (mil moel täpselt see päris jõuludest erineb, saan ma ilmselt teada detsembri alul, kui oleme selle maha pidanud), ning mida ma kõige rohkem ootan, on meie jõuluõhtusöök "pereringis". Loomulikult kavatseme ka muretseda kuuse ja küpsetada piparkooke ja... Igal juhul olen ma oma jõulutundekübekesega väga rahul, sest viimastel aastatel on ta nii mõnigi kord peaaegu et üldse tulemata jäänud.
Mis siis veel põnevat - hahah, eks ikka faasanijaht! :D Ma ausalt ei mäleta, kust see idee üldse tuli, et me peaks kinni püüdma mõne neist arvukatest faasanitest, kes pidevalt meie jooksuraja ääres töllerdavad.
/Väike paus, kus ma kuulsin ukse tagant kobistamist ning avastasin, et poisid on voodimadratsiga mu ukse blokeerinud. Nähtavasti edasiarendus telekast, mille ma septembris oma ust lahti lüües jalust leidsin.../
Arendasime igasugu kreisipööra ideid, kuniks mina lõpuks, inspireerituna ühest kanade ja kirsside juhtumist, mis esines "Vahtramäe Emilis", arvasin, et me peaksime faasanitele hulganisti alksis leotatud rosinaid söötma, sest purjus faasan on ilmselt võrdlemisi lihtne saak. Eelmine pühapäev käisin väljas ilusat ilma nautimas ning jõudsin koju tagasi täpselt selleks hetkeks, kui poisid hakkasidki faasanijahile minema! Loomulikult läksin minagi uuesti välja. :D Dan oli eelmisel õhtul rosinaid rummi sisse likku pistnud; peale tema ja minu olid kambas veel Daan ja Antoine. Trampisime üle põldude ja läbi võsa - kohad, kus enamasti on alati faasaneid paterdamas näha olnud - aga küllap oli faasanitel luure väljas ja nad teadsid, et me tuleme, sest igal juhul olid nad korralikult vehkat teinud. Kuniks lõpuks kuulis Dan neid teiselpool veehoidla järvekesi häält tegemas... Ning me tormasime kohale, läbi muda, järsakutest üles, ning siis nägi Antoine ühte päris lähedal, kuid kaotas selle rohu sisse ära. Piirasime sisse umbes selle koha, kus faasan pidi olema, kuid ei leidnud midagi. Ja siis järsku... Kuulsin mina, et ta on seal rohu sees. Tegin kaks sammu lähemale ja äkitsi tõusis see asjandus suht mu nina alt lendu, hea, et näkku ei põrutanud! Mina muidugi kiljusin nagu eeskujulik ehmuv plikatirts kunagi, Antoine jõudis veel faasanile kiviga järele virutada (see läks korralikult oma 10 meetrit mööda sellest suunast, kuhu lind tegelikult lendas) ning ilma me temast olimegi. Trampisime veel siin ja seal ringi, ent lõppes see jaht siiski faasanita. Küll mitte aga täiesti edutult, sest avastasime hulga kuuski, kust ma kavatsen minna ja röövida mõned oksakesed ukse peale pärja tegemiseks. Pluss elasime läbi päris mitu meelelahutuslikku tundi. Nii et võit igal juhul! Ja ausalt, ega mul olekski faasanist kahju! Kusjuures olen ka üsna kindel, et kui me ka mõne kätte oleks saanud (või peaks saama, sest juba räägitakse teisest katsest...), oleks asi päädinud siiski linnukese vabastamisega. Saame ju mujalt ka süüa! :)
Lõpetuseks aga teadaanne: kui kõik läheb hästi, siis jookseb Kata kevadel jälle poolmaratoni! Ning mitte ainult mina, vaid ka Daan, Dan, Sânne ja Arvid. Peame Stefani ka veel kampa saama, Elini puhul on ilmselt asi lootusetu ja Mathilda ning Antoine kolivad detsembris minema. Aga võib-olla saame nende asemele veel mõned jooksjad! Mida ma mõtlen aga "kui kõik läheb hästi" all on see, et ma pole oma jooksjajalahädast vist veel ikka päris lõplikult üle saanud, nii et teen treeningutesse veel ühe pikema pausi ja vaatan, kuidas asjad arenevad. Loodan, et sellest mingit üha tagasipöörduvat nuhtlust ei saa! Seniks käin aga niisama jalutamas, sest kuldsest, eredast sügisest on nüüd saanud tumedam ja udusem, millel on minu jaoks ka täiesti oma võlu olemas.
Hästi, aga nüüd üritan end siit madratsi tagant välja kaevata, sest täna õhtul on peakokk jällegi Arvid, minu lemmikköögiinimene siin majas, ja sellest ma igal juhul ilma ei jää! :D
Ma pean tunnistama, et kuigi on alles poole novembri aeg, siis on mul juba natuke jõulutunnet peal. See on selline hästi tasane ja nurrub kuskil hingesopis... Eks muidugi on poodides juba jõuluasjad ning kesklinna riputati tulukesed üles ja naabrid oma heki peale ka (meie ei kavatse seda teha enne detsembrit), aga see pole põhjuseks. Oleme siin oma detsembrikuu "ürituste kalendrit planeerinud", sest me tahame loomulikult "massidele" jõulupidu võõrustada, aga Hollandi poisid käisid välja ka Sinterklaasi tähistamise idee (mil moel täpselt see päris jõuludest erineb, saan ma ilmselt teada detsembri alul, kui oleme selle maha pidanud), ning mida ma kõige rohkem ootan, on meie jõuluõhtusöök "pereringis". Loomulikult kavatseme ka muretseda kuuse ja küpsetada piparkooke ja... Igal juhul olen ma oma jõulutundekübekesega väga rahul, sest viimastel aastatel on ta nii mõnigi kord peaaegu et üldse tulemata jäänud.
Mis siis veel põnevat - hahah, eks ikka faasanijaht! :D Ma ausalt ei mäleta, kust see idee üldse tuli, et me peaks kinni püüdma mõne neist arvukatest faasanitest, kes pidevalt meie jooksuraja ääres töllerdavad.
/Väike paus, kus ma kuulsin ukse tagant kobistamist ning avastasin, et poisid on voodimadratsiga mu ukse blokeerinud. Nähtavasti edasiarendus telekast, mille ma septembris oma ust lahti lüües jalust leidsin.../
Arendasime igasugu kreisipööra ideid, kuniks mina lõpuks, inspireerituna ühest kanade ja kirsside juhtumist, mis esines "Vahtramäe Emilis", arvasin, et me peaksime faasanitele hulganisti alksis leotatud rosinaid söötma, sest purjus faasan on ilmselt võrdlemisi lihtne saak. Eelmine pühapäev käisin väljas ilusat ilma nautimas ning jõudsin koju tagasi täpselt selleks hetkeks, kui poisid hakkasidki faasanijahile minema! Loomulikult läksin minagi uuesti välja. :D Dan oli eelmisel õhtul rosinaid rummi sisse likku pistnud; peale tema ja minu olid kambas veel Daan ja Antoine. Trampisime üle põldude ja läbi võsa - kohad, kus enamasti on alati faasaneid paterdamas näha olnud - aga küllap oli faasanitel luure väljas ja nad teadsid, et me tuleme, sest igal juhul olid nad korralikult vehkat teinud. Kuniks lõpuks kuulis Dan neid teiselpool veehoidla järvekesi häält tegemas... Ning me tormasime kohale, läbi muda, järsakutest üles, ning siis nägi Antoine ühte päris lähedal, kuid kaotas selle rohu sisse ära. Piirasime sisse umbes selle koha, kus faasan pidi olema, kuid ei leidnud midagi. Ja siis järsku... Kuulsin mina, et ta on seal rohu sees. Tegin kaks sammu lähemale ja äkitsi tõusis see asjandus suht mu nina alt lendu, hea, et näkku ei põrutanud! Mina muidugi kiljusin nagu eeskujulik ehmuv plikatirts kunagi, Antoine jõudis veel faasanile kiviga järele virutada (see läks korralikult oma 10 meetrit mööda sellest suunast, kuhu lind tegelikult lendas) ning ilma me temast olimegi. Trampisime veel siin ja seal ringi, ent lõppes see jaht siiski faasanita. Küll mitte aga täiesti edutult, sest avastasime hulga kuuski, kust ma kavatsen minna ja röövida mõned oksakesed ukse peale pärja tegemiseks. Pluss elasime läbi päris mitu meelelahutuslikku tundi. Nii et võit igal juhul! Ja ausalt, ega mul olekski faasanist kahju! Kusjuures olen ka üsna kindel, et kui me ka mõne kätte oleks saanud (või peaks saama, sest juba räägitakse teisest katsest...), oleks asi päädinud siiski linnukese vabastamisega. Saame ju mujalt ka süüa! :)
Lõpetuseks aga teadaanne: kui kõik läheb hästi, siis jookseb Kata kevadel jälle poolmaratoni! Ning mitte ainult mina, vaid ka Daan, Dan, Sânne ja Arvid. Peame Stefani ka veel kampa saama, Elini puhul on ilmselt asi lootusetu ja Mathilda ning Antoine kolivad detsembris minema. Aga võib-olla saame nende asemele veel mõned jooksjad! Mida ma mõtlen aga "kui kõik läheb hästi" all on see, et ma pole oma jooksjajalahädast vist veel ikka päris lõplikult üle saanud, nii et teen treeningutesse veel ühe pikema pausi ja vaatan, kuidas asjad arenevad. Loodan, et sellest mingit üha tagasipöörduvat nuhtlust ei saa! Seniks käin aga niisama jalutamas, sest kuldsest, eredast sügisest on nüüd saanud tumedam ja udusem, millel on minu jaoks ka täiesti oma võlu olemas.
Hästi, aga nüüd üritan end siit madratsi tagant välja kaevata, sest täna õhtul on peakokk jällegi Arvid, minu lemmikköögiinimene siin majas, ja sellest ma igal juhul ilma ei jää! :D
11.11.12
Meretaguse korrespondendi tagasitulek, osa IV
LUND. TEINE VAATUS
Kujutage ette, mu logu roostes ilma ühegi mugavuseta ratast ei oldudki nelja päeva jooksul Lundi rongijaama juurest pihta pandud! Niisiis saime vähemalt koduteel osa asju sinna peale toetada. Õnneks oli meil piisavalt Taani toitu üle jäänud, et ei pidanud hakkama enam õhtul ekstra poodi minema. Mina lihvisin veidi meie viimast ökonomeetria rühmatööd ning Maarja kokkas ja tutvus sedamööda mu elukaaslastega, kuidas nad üksteise järel kööki kogunesid - nagu ikka pühapäeva õhtuti, kui meil on umbes midagi taolist nagu nädala tähtsamate uudiste AK.
Esmaspäeva hommikul kaheksast pidin mina koolis olema - ei olnud just väga kerge ühtäkki kell kolmveerand seitse tõusta, kui oli veel peaaegu et pime (ah, Janza, ära näe vaeva selle kohta märkuse tegemisega!:D). Ning kuna olin ka ilusti hommikuti uimerdama harjunud, pidin lõppeks rattaga läbi linna superspurtima ning maandusin klassis täpselt minut enne seda, kui õppejõud alustas. Kuid mul oligi ainult üks loeng ning koduteel haarasin veel poest kohvi, piima ja paar saiakest ning jõudsin just õigeks ajaks, et koos Maarjaga teine hommikusöök teha. Meil oli ka üllas plaan sõita kuskile linnast välja ja veidi looduses matkata, aga ilm oli üpris vihmane ja kahtlane ning lõpuks leidsime, et kindlam on vist linnadžunglis seigelda, kuna siis saab vajadusel kuhugi siseruumidesse peitu pageda. Sest sihukest vinget kollast vihmamantlit ja kummikuid, nagu Silja saadetud sünnipäevakaardil, mul kahjuks (veel) ei ole.
Seiklesime umbes sarnast marsruuti pidi, mis nädal varemgi, ainult selle vahega, et peatusime kõikvõimalikes huvitavates poekestes, nt pudi-padi-, šokolaadi- ja teepoes, ning täiesti ilma igasuguse rututa uurisime need peaaegu et tollhaaval läbi. Ma ütlen, meil siin Lundis on igati vahvaid ärisid! Siit ja sealt ka üht-teist soetasime. Pärast Kopenhaageni turuelamust oli Lundi turuhoone eriline pettumus, kuna see on ju niikuinii väiksem, aga nüüd on seal ka mingi vägev remont käimas, nii et põhimõtteliselt olid lahti vaid üks juustukoht, üks itaaliapärane söögikoht ning System Bolaget. Esialgu oli idee selles, et ma lihtsalt tutvustan, mismoodi see süsteem siis välja näeb, aga siis silmasime glögi... Uurisime ja puurisime seal ning üks Camilla-nimeline tädi teenindaja uuris, kas saaks meid ehk aidata. Mis viis selleni, et ta rääkis meile glögist palju huvitavat ning viimaks soovitas meil veel selle kõrvale küpsetada peekonisse keeratud datleid. Loomulikult pidime seda õhtul katsetama! Kui me seal toidufotograafiat arendada üritasime, saabus kööki Antoine (meie uus - või noh, "mõne nädala vanune") prantslasest elanik, aga ta on vahetustudeng ja jääb ainult jõuluni) ning nõudis, et me peame ise ka pildile jääma.
Kuna järgmisel õhtul oli kavas tähistada Dani vananemist, keerasime kokku ka ühe šarloti (vaarikamoosiga kakaorullbiskviit + vaniljejogurti-vahukoore täidis, kui kedagi huvitab), mille mõlemad hollandi poisid hiljem tunnistasid minu seniseks parimaks etteasteks. Ent pange tähele kahte asja: esiteks ei olnud see sooloetteaste ja teiseks vedeleb väike tükk seda kooki praegugi veel külmikus - kuhu ma küll olen elama sattunud!? :D
Teisipäeva hommikul toimus meil kukli-mukli aktsioon, sest peakokk Arvid määras, et õhtuks plaanitud isetehtud burksidel peavad olema ka isetehtud saiad. Kuniks mina tainaga mässasin, tegi Maarja mõned pildid minu elamisest.
Seal toimub põhiline elu:
Seal vaatame aeg-ajalt filme ning on juba jõudnud aset leida mõned mu elu kõige huvitavamad vestlused:
Minu pesa:
Kuklid valmis!
Päeva sisustasime jälle linna peal töllerdades, õigemini töllerdama pidi pigem Maarja pärast seda, kui olime natuke ringi vaadanud (nagu välja tuli, siis tol hetkel alles poolenisti avatud) anatoomiamuuseumis ning mina austasin jällegi üht loengut oma kohalviibimisega. Aga vähemasti käis ta ära ka kohvikus ning mekkis šokolaadikooki. :P Aga kui tahes hea see ka oli, siis täiesti kindlasti ei saanud see vastu neile imelistele burgeritele, mida siis õhtul kodus sõime! Kuklid olid hästi välja tulnud, aga see kotlet seal vahel - oivaline! Ma pole siin Rootsis kuigi palju liha söönud ja siis ka pigem linnuliha ning pole loomalihast nagu puudustki tundnud, aga lüües oma hambad sellesse oivalisse mahlasesse väga delikaatselt maitsestatud veisepihvi, tekkis see igatsus veel tagantjärelegi, ning sai õnneks ka siis kohe leevendatud. :P
Ma pean ütlema, et Arvid on kahtlemata minu lemmikkokk siin majas, kuigi süüa teha oskavad suht kõik hästi. Aga ta oskab palju igasugu erinevaid stiile, ja samas on tal köögis terve hunnik reegleid, mida millega süüa kõlbab (nt juust tšillimoosiga ei aita!), ja kui ta näeb kedagi neid rikkumas, tuleb tal selline uptight (tõlkeks pakub sõnaraamat "pinges", aga no see pole päris see...) ilme ette, ta vaatab sind viis sekundit ja alustab siis, "I don't think you're supposed to [ja järgneb see, mille suhtes sa tema arust parajasti mööda paned]." Ja teinekord, kui me suudame piisavalt hästi end kaitsta, teatab ta, "Okay. I'm allowing this." :D
Aga tagasi meie istumise juurde - et pugisime end burksiks ja siis sai palju nalja sellega, kuidas kõik üritasid järgemööda koogitükki (mille alumine osa, meenutagem, koosnes pisut võbisevast jogurtitarretisest) enda taldrikule püsti sättida. Meelega plärtsti kummuli keeras selle vaid Stefan, kes on meie "tuumikgrupist" tegelikult ainsana mittevallaline. :D Pärast istusime veel hea hulga aega ning igal juhul sai Maarja väga täpse ettekujutuse sellest, mis elu ma siin iga päev nende tüüpidega elan ja kui vaprad naised me Eliniga oleme! :D Hiljem leidsime veel endas jaksu Jääaeg 4 vaadata ning ma tundsin jällegi VÄGA puudust Eesti näitlejatest.
Kolmapäeva hommikul pakkis Maarja asjad kohvrisse kiiremini ja edukamalt, kui ma jõudsin isegi alustada lausega "ma ei ole kindel, et Sul kõik asjad ära mahuvad", mistõttu meil jäi veel aega linnast välja matkata. Seda muidugi pole eriti keeruline ette võtta, tuleb vaid paarsada meetrit lääne poole jalutada. Seega alloleval pildil on ainult natuke Lundi ja edasi juba countryside; ning ilmselgelt olen ka mina, kes ma närin õuna meie õunapuult, millelt alles täna siis korjasime vististi viimased viljad - ja see pole taliõunapuu. Ja on november.
Nii saigi puhkus läbi ning oli aeg Maarja ilusti rongi peale saata. Pärast pooltteist nädalat eksamihullust ja teist sama palju kontsentreeritud meelelahutust tuleb mul naasta oma meeldivasse "rutiini" (ei, ma ei pannud jutumärke vale sõna ümber!). Vahva oli see, et vahepeal olid mulle tulnud üks pakike ja roosa kirjake Triinilt, mis tõid naeratuse näole, hoolimata sellest, et korraga oli ikka pisut tühi tunne küll, kui Maarja ära läks. Aga tavaelu juhatasin sisse sellega, et läksin üle pika aja jälle jooksma. Sinna.
Kujutage ette, mu logu roostes ilma ühegi mugavuseta ratast ei oldudki nelja päeva jooksul Lundi rongijaama juurest pihta pandud! Niisiis saime vähemalt koduteel osa asju sinna peale toetada. Õnneks oli meil piisavalt Taani toitu üle jäänud, et ei pidanud hakkama enam õhtul ekstra poodi minema. Mina lihvisin veidi meie viimast ökonomeetria rühmatööd ning Maarja kokkas ja tutvus sedamööda mu elukaaslastega, kuidas nad üksteise järel kööki kogunesid - nagu ikka pühapäeva õhtuti, kui meil on umbes midagi taolist nagu nädala tähtsamate uudiste AK.
Esmaspäeva hommikul kaheksast pidin mina koolis olema - ei olnud just väga kerge ühtäkki kell kolmveerand seitse tõusta, kui oli veel peaaegu et pime (ah, Janza, ära näe vaeva selle kohta märkuse tegemisega!:D). Ning kuna olin ka ilusti hommikuti uimerdama harjunud, pidin lõppeks rattaga läbi linna superspurtima ning maandusin klassis täpselt minut enne seda, kui õppejõud alustas. Kuid mul oligi ainult üks loeng ning koduteel haarasin veel poest kohvi, piima ja paar saiakest ning jõudsin just õigeks ajaks, et koos Maarjaga teine hommikusöök teha. Meil oli ka üllas plaan sõita kuskile linnast välja ja veidi looduses matkata, aga ilm oli üpris vihmane ja kahtlane ning lõpuks leidsime, et kindlam on vist linnadžunglis seigelda, kuna siis saab vajadusel kuhugi siseruumidesse peitu pageda. Sest sihukest vinget kollast vihmamantlit ja kummikuid, nagu Silja saadetud sünnipäevakaardil, mul kahjuks (veel) ei ole.
Seiklesime umbes sarnast marsruuti pidi, mis nädal varemgi, ainult selle vahega, et peatusime kõikvõimalikes huvitavates poekestes, nt pudi-padi-, šokolaadi- ja teepoes, ning täiesti ilma igasuguse rututa uurisime need peaaegu et tollhaaval läbi. Ma ütlen, meil siin Lundis on igati vahvaid ärisid! Siit ja sealt ka üht-teist soetasime. Pärast Kopenhaageni turuelamust oli Lundi turuhoone eriline pettumus, kuna see on ju niikuinii väiksem, aga nüüd on seal ka mingi vägev remont käimas, nii et põhimõtteliselt olid lahti vaid üks juustukoht, üks itaaliapärane söögikoht ning System Bolaget. Esialgu oli idee selles, et ma lihtsalt tutvustan, mismoodi see süsteem siis välja näeb, aga siis silmasime glögi... Uurisime ja puurisime seal ning üks Camilla-nimeline tädi teenindaja uuris, kas saaks meid ehk aidata. Mis viis selleni, et ta rääkis meile glögist palju huvitavat ning viimaks soovitas meil veel selle kõrvale küpsetada peekonisse keeratud datleid. Loomulikult pidime seda õhtul katsetama! Kui me seal toidufotograafiat arendada üritasime, saabus kööki Antoine (meie uus - või noh, "mõne nädala vanune") prantslasest elanik, aga ta on vahetustudeng ja jääb ainult jõuluni) ning nõudis, et me peame ise ka pildile jääma.
Kuna järgmisel õhtul oli kavas tähistada Dani vananemist, keerasime kokku ka ühe šarloti (vaarikamoosiga kakaorullbiskviit + vaniljejogurti-vahukoore täidis, kui kedagi huvitab), mille mõlemad hollandi poisid hiljem tunnistasid minu seniseks parimaks etteasteks. Ent pange tähele kahte asja: esiteks ei olnud see sooloetteaste ja teiseks vedeleb väike tükk seda kooki praegugi veel külmikus - kuhu ma küll olen elama sattunud!? :D
Teisipäeva hommikul toimus meil kukli-mukli aktsioon, sest peakokk Arvid määras, et õhtuks plaanitud isetehtud burksidel peavad olema ka isetehtud saiad. Kuniks mina tainaga mässasin, tegi Maarja mõned pildid minu elamisest.
Seal toimub põhiline elu:
Seal vaatame aeg-ajalt filme ning on juba jõudnud aset leida mõned mu elu kõige huvitavamad vestlused:
Minu pesa:
Kuklid valmis!
Päeva sisustasime jälle linna peal töllerdades, õigemini töllerdama pidi pigem Maarja pärast seda, kui olime natuke ringi vaadanud (nagu välja tuli, siis tol hetkel alles poolenisti avatud) anatoomiamuuseumis ning mina austasin jällegi üht loengut oma kohalviibimisega. Aga vähemasti käis ta ära ka kohvikus ning mekkis šokolaadikooki. :P Aga kui tahes hea see ka oli, siis täiesti kindlasti ei saanud see vastu neile imelistele burgeritele, mida siis õhtul kodus sõime! Kuklid olid hästi välja tulnud, aga see kotlet seal vahel - oivaline! Ma pole siin Rootsis kuigi palju liha söönud ja siis ka pigem linnuliha ning pole loomalihast nagu puudustki tundnud, aga lüües oma hambad sellesse oivalisse mahlasesse väga delikaatselt maitsestatud veisepihvi, tekkis see igatsus veel tagantjärelegi, ning sai õnneks ka siis kohe leevendatud. :P
Ma pean ütlema, et Arvid on kahtlemata minu lemmikkokk siin majas, kuigi süüa teha oskavad suht kõik hästi. Aga ta oskab palju igasugu erinevaid stiile, ja samas on tal köögis terve hunnik reegleid, mida millega süüa kõlbab (nt juust tšillimoosiga ei aita!), ja kui ta näeb kedagi neid rikkumas, tuleb tal selline uptight (tõlkeks pakub sõnaraamat "pinges", aga no see pole päris see...) ilme ette, ta vaatab sind viis sekundit ja alustab siis, "I don't think you're supposed to [ja järgneb see, mille suhtes sa tema arust parajasti mööda paned]." Ja teinekord, kui me suudame piisavalt hästi end kaitsta, teatab ta, "Okay. I'm allowing this." :D
Aga tagasi meie istumise juurde - et pugisime end burksiks ja siis sai palju nalja sellega, kuidas kõik üritasid järgemööda koogitükki (mille alumine osa, meenutagem, koosnes pisut võbisevast jogurtitarretisest) enda taldrikule püsti sättida. Meelega plärtsti kummuli keeras selle vaid Stefan, kes on meie "tuumikgrupist" tegelikult ainsana mittevallaline. :D Pärast istusime veel hea hulga aega ning igal juhul sai Maarja väga täpse ettekujutuse sellest, mis elu ma siin iga päev nende tüüpidega elan ja kui vaprad naised me Eliniga oleme! :D Hiljem leidsime veel endas jaksu Jääaeg 4 vaadata ning ma tundsin jällegi VÄGA puudust Eesti näitlejatest.
Kolmapäeva hommikul pakkis Maarja asjad kohvrisse kiiremini ja edukamalt, kui ma jõudsin isegi alustada lausega "ma ei ole kindel, et Sul kõik asjad ära mahuvad", mistõttu meil jäi veel aega linnast välja matkata. Seda muidugi pole eriti keeruline ette võtta, tuleb vaid paarsada meetrit lääne poole jalutada. Seega alloleval pildil on ainult natuke Lundi ja edasi juba countryside; ning ilmselgelt olen ka mina, kes ma närin õuna meie õunapuult, millelt alles täna siis korjasime vististi viimased viljad - ja see pole taliõunapuu. Ja on november.
Nii saigi puhkus läbi ning oli aeg Maarja ilusti rongi peale saata. Pärast pooltteist nädalat eksamihullust ja teist sama palju kontsentreeritud meelelahutust tuleb mul naasta oma meeldivasse "rutiini" (ei, ma ei pannud jutumärke vale sõna ümber!). Vahva oli see, et vahepeal olid mulle tulnud üks pakike ja roosa kirjake Triinilt, mis tõid naeratuse näole, hoolimata sellest, et korraga oli ikka pisut tühi tunne küll, kui Maarja ära läks. Aga tavaelu juhatasin sisse sellega, et läksin üle pika aja jälle jooksma. Sinna.
10.11.12
Meretaguse korrespondendi tagasitulek, osa III
KOPENHAAGEN. TEINE VAATUS
Pärast tüdrukute lahkumist, kui olin ära teinud oma teise eksami ja kaks sellele järgnenud päeva imekiiresti maha passinud, võtsin eelmise nädala neljapäeval taas ette tee Kopenhaagenisse. Lennujaamas maandusime nii mina kui ka Maarjat sisaldav Estonian Airi lennuk üsna üheaegselt, ehkki kodust minemahakkamisega läks mul ausalt öeldes jälle nii kolekiireks... (Muidugi mõista juhtus see vahetult pärast seda, kui oli aega veel KÜLL. Neid kaht seisundit eraldab minu jaoks enamasti vaid sekundi murdosa.) Seekord ma enam mingi bussiga üldse jamama ei hakanud ning Kopenhaageni rongijaamast veeretasime-lohistasime kodinad ja iseend jällegi sellesse suurepärasesse korterisse, mille võtmed mulle mõneks ajaks usaldatud olid.
Loomulikult olime hirmus näljased, nii et põikasime kohe supermarketist läbi. Maarjal oli uudistamist küllaga, sest kõik toit oli ju nii teistmoodi kui Eestis. :D Samuti, nagu selgus, oli ikka pea igasse asjasse midagi potentsiaalselt ebavajalikku sisse topitud. Kuid tegemist oli Aldi ketiga, mis (vähemalt selles konkreetses esinduses) ei hiilga just kvaliteedi, tervislikkuse ja väga laia valiku poolest. Siiski, hiljem kodus avastasime, et vähemasti makaronid olid ökoloogilised... Päris pikk minut kulus veiniriiuli ees, kus mina sattusin täiesti meeltesegadusse, teadmata, millist odavat veini võtta! Lõpuks valisin ühe välja, sest see oli odav. :D Kuna meie korter asus 4. korrusel, tekkis Maarjal ja kohvril trepikojas ühtäkki magnetiline tõukumine... Ning pidin ise oma leiva jm kraami üles lohistama. Aga ega ma kogu selle jooksmise kõrvalt olengi jõutrenni unarusse jätnud, nii et kulus vast ära. :P Ja see oli seda väärt, sest kohvrist tuli muuhulgas välja päris kodune leib! (Aitäh leivaküpsetajale!) Keerasime kähku kokku ühe mõnusalt koorese seenepasta ja lahti veini ning pärast sööki viitsisime end veel vaid diivanitel kerra tõmmata ja juttu ajada. Ning nosida magustoiduks Valio Forte juustu Maarja enda tehtud supertšillipaprikapläustiga. :P
Reede hommikul võtsime vabalt (võin etteruttavalt öelda, et seda tegime tegelikult igal hommikul. Tark ei torma), ent kuna saime maast lahti üsna mõistlikul ajal, siis hakkasime kesklinna poole jalutama vist juba umbes kella 10 paiku. Kopenhaagen on selline linn, kus mul vahepeal tekib tunne, et olen miniatuurne. Tänu ratta- ja kõnniteedele on ta suhteliselt avar; sama olen ma öelnud ka Lundi kohta, aga kuna Kopenhaagenis on kuidagi sihukesed kõrgemat sorti majad, siis mulle tundubki, nagu oleksin omaenda igasugustes mõõtmetes kahanenud.
Kõigepealt trampisime natuke ringi eesmärgiga leida SEB automaat, kust ma saaksin ehk raha välja võtta (meenutagem, et mu kaardi kiip oli jätkuvalt lukus, aga SEB automaat Lundis kasutas magnetriba, nii et sain ikkagi vähemalt sularaha välja võtta). Selgus, et neil on seal küll mingi karm kontorihoone, aga klientidele mõeldud panka hoopiski mitte, automaadist rääkimata. Kontorihoone vastuvõtulaua neiuke vahtis mind kui hullumeelset, kui temalt selle kohta küsisin, nii et ma tõesti ei kujuta ette, mis asju see SEB seal Kopenhaagenis õieti ajab. Kuna rahatu ma olla ei tahtnud, otsustasin mõne teise pangaga õnne proovida. Nordea andis mulle raha JA tegi ka kaardi kiibi uuesti lahti (seda oli mulle juba Eesti SEB näitsik öelnud, et teoreetiliselt on see võimalik, kui ma kiipi lugevas sularahamassinas õige PIN-i sisestan...) - no mis siis edasi elul viga oli?! Muudkui aga mine ja kuluta! Ning seda me tegime.
Esialgu sattusime täiesti kogemata ühte täiesti vahvasse pudinate-ja-värgenduste poodi nimega Notre Dame, kust ma ostsin jõuluks... Aga HAAAAA, ma ei ütle, mis ma ostsin! Igal juhul on see ühele "Bullerby laste" fännile seoses jõuludega väga sümboolne element! :P No hea küll. See oli põrsakujuline piparkoogivorm, mida oli "lausa võimatu Lasse käest kätte saada". Oi, kui rahul olen ma oma põrssaga! Kotis ostsin ja puha... Igal juhul oli seal veel palju vahvaid nõusid jm köögiasju, muude tubade asju, pakkimisasju, kaarte, jõulukaunistusi jne jne. Ning kakud näikse olevat väga moes! (Mitte kuklid - need on ju ajatu klassika - vaid "öökullid".) Ma pean mainima, et muidu ma väga ostmise pooldaja ei ole, aga selles poes suutsin ilma suuremate südametunnistuse piinadeta välja ohata kõik oh-tahaks-seda-d ja oh-tahaks-toda-d. Kui lõpuks end sellest nunnundusest välja rebida suutsime, oli nälg juba parasjagu peale tulnud, ja kuna olin Nelelt saanud soovituse ühele India restoranile, mis asus Christianshavni linnaosas, siis mõtlesin, et jalutame siis enne seda veel ka läbi Christiania... Ja siis me sattusimegi poolkogemata... Roheliste laternate piirkonda. :D Tähendab, ma teadsin küll Christiania kohta, et seal kanepit müüakse (ja võimud pigistavad selle koha pealt silma kinni, või õigemini mõlemad silmad), aga olin seni siiski kujutlenud, et ikka mõne ukse või nurga taga või nii... Aga ei, täiesti REAALSED TURULETID olid selle jaoks! :D Ja see toob natuke tagasi selle juurde, miks Christianias on mõnedes kohtades pildistamine keelatud - kirjade järgi on kanep siiski kogu Taanis illegaalne, nii et pole mingeid fotosüüdistusi tarvis! :D
Mm, ja teel Christianiasse avastasime väga tähtsa koha - sealt tulebki Dansukker!
Ja promeneerisime mööda vingetest kortermajadest, kus korteriga kaasnev parklakoht ilmselgelt ei ole mõeldud autole... Andmed puuduvad, kas kirik samuti parklakohta omab.
Trinzale!
Pärast kõike seda kondamist olime otsast otsani nälga täis ning rühkisime otsustavalt mööda tänavat, kus pidi olema see India söögikoht. Leidsimegi! Ainult et... oli teine väga vaikne. Nii vaikne, et suisa ühtegi inimest ei olnud. Isegi teenindajaid mitte. Ehk siis koht, millest mõte oli meid viimase tunni veel käimas hoidnud, oli kinni, mis kinni... Tiirutasime siis siin ja seal tänavate vahel, aga igal pool pakuti ainult kohvi ja saiakest või võileiba ning see ei kvalifitseerunud küll lõunasöögiks. Pealegi oli meil südames kindel nõu ja tahtmine aasiapäraselt einestada. St India, Hiina, Tai, mõni Lähis-Ida koht... Andke aga siia! Kuid ei antud ühti. Kui olime jõudnud välja kesklinna ja ka seal tiirutamisega suutnud pea üsna ringi käima ajada, andsime alla ning sisenesime kohta nimega Zoo. Välja tahvlile kirjutatud menüü tundus paljutõotav. Sees selgus, et tegemist on baariga ja ega see menüüd oluliselt laiem polegi. Ning serveeritakse rohkem suupisteid kui päris sööki. Siiski leidus seal ka paar salatit, mille me siis omale tellisimegi... Minu oma vähemalt oli hea (Nizza). Maarja näris põhimõtteliselt silo kuivikutega (Caesar). :D Aga baarmanid olid silmale head ja see tundus üldiselt seda tüüpi koht, kus ma meelsasti õhtusel aal mõne kokteili limpsiksin.
Ja mis sa, hing, siis sihukese läbikukkumise peale ikka muud teha oskad kui põigata poest läbi ja suunduda koju tortillasid tegema. Oma suurepärases laenatud köögis. :)
Pärast esimest tortillat oli mul juba kõht täis, aga kus sa siis võid liigsöömise pahet jätta! Sisse mahtus veel teinegi ja siis veeresime jälle diivanile. Liigutada oli tahtmist ainult niivõrd, kui oli vaja külmikust uus siider tuua... Nimelt on minu siidrisoolikas üldiselt üha enam ja enam umbe kasvanud/kasvamas, aga tegelikult teeb Carlsberg ühte kole head Somersby't ingveri ja sidruni maitsega, ja neil on aega umbes-täpselt nii kaua, kuni ma Eestisse tagasi kolin, et seda ka meile eksportima hakata! Nagu allolev pilt vihjab, siis lõplikult oimetud me siiski ei olnud, kuna Maarja suutis veel järgmise päeva plaani teha ning mina fotokat tõsta...
Esimesel hommikul tegime tassi sisse tavalist pätikohvi, aga edasi avastasime juba peenemad seadeldised. Selline kann käib lahti ülemiseks, keskmiseks ja alumiseks osaks, mis on omavahel toreda toruvärgiga ühendatud. Alumisse pannakse vesi, keskmisse kohvipuru ja ülemisse voolab kohv, kui pliidile pandud kannus on vesi keema hakanud ja läbi kohvipuru ülespoole filtreerunud. Kohvitegija samal ajal teeb oo ja aa ning üritab üles leida need kaks halli ajurakku, mille külge on kleepunud veel natuke keskkoolifüüsikat, ning seda kummalist kohvinähtust seletada.
Laupäeval tegime esiteks tiiru, et sattuda second-hand riideäride tänavale, mida oli meile juhatanud turismibüroo töötaja ja mille leidsime vaevata üles... ainult et pigem müüdi seal mööblit ja muud säherdust vanakraami, nii et meie lootused endale imelised outfit'id leida luhtusid kärmelt. Mis seal's ikka. Läksime jälle kesklinna ja töllerdasime esiteks botaanikaaias ning seejärel söögiturul, OIIIIII, see oli vahva! Ärgu botaanika nüüd solvugu, aga sel turul mõtlesin, et taimed ei huvita mind absoluutselt enne, kui nad on toiduks saanud/saamas. Teist korda kolme päeva jooksul läksin totaalselt hulluks, tahtsin kõike saada ja kirusin end mõttes, et pole rohkem lotopileteid ostnud. Sest oleks mul palju raha, võiksin ma sinna turuhoonetesse üsnagi sisse kolida. Pagari- ja kondiitriletid, maitseained, joogid, teed-kohvid, õlid, puuviljad, köögiviljad, lihad, kalad, mereannid, juustud (ei, ärge rikkuge seda oivalisuse jada mustadest sokkidest mõtlemisega!), vorstid jne jne jne. Meie võtsime kätte ja ostsime pool kilo sinikarpe!
Tegelikult on nii, et meie peatuspaik asus (noh, asub jätkuvalt - ei olnud kanajalgadel majake) väga multikultuurses linnaosas, nii et tee sinna on ääristatud kõiksugu eri rahvuste söögikohakestega. Ja nii me siis oma eelmise päeva feili heastamiseks ühte Hiina restorani sisse marssisimegi. Menüü oli vägev nii valiku kui hindade poolest, peaks mainima, nii et lõpuks otsustasime mingi 7-käigulise eripakkumise kasuks. Ahjaa, ja meie teenindaja (meie ja selle teise külastajate paari, sest ega rohkem kedagi polnudki, ehkki koht oli üsna suur) ei olnud inglises just väga tugev, nii et päris naljakas oli vaadata Maarjat üle laua siplemas ja talle selgeks teha üritamas, et me tahame kraanivett ning vahetada jäätise välja frititud ananassi vastu. Lõpuks saime mõlemat, aga muidugi konksudega. Kraanivee eest pidime siiski maksma, ent vähemasti ilutses meie ananassi juures ikkagi jäätisepall, ehkki onu ise enne korduvalt enne kinnitas, et "no ice cream, no ice cream, just ananass!"
Söögist endast ka. Alustasime kanasupiga, seejärel toodi meile kevadrullid ning siis frititud tiigerkrevetid ja frititud kalmaarid magushapu kastmega. Sinna juurde serveeriti ka riisi, nii et tegelikult oleks võinud see söömaaeg sealkohas lõppeda - kõht sai täis. Ma ei pane välja auhinda sellele, kes arvab ära, kas me lõpetasime, sest see on liiga lihtne... Siinkohal turgatas Maarjale pähe ka kogu selle õgardamise vahel üks pilt teha. Ja siis toodi kaks järgmist käiku - miskid pardijupid kastmes ning miskid sealihatükid ja bambusevõrsed teises kastmes. Mõlemad olid head, aga minu südame võitis part. Tõepoolest ma arvan, et see part läks mulle südamesse, sest kõhus enam ammu rohkem ruumi polnud. Enne magustoidu toomist lasti meil pisut hinge tõmmata, ja vot siis oleks küll tõesti-tõesti pidanud leidma selle kübekese tahtejõudu, et magustoidust loobuda... Sellega poleks eriti midagi kaotanud, sest need frititud ananassid olid ikka liig, mis liig. Ning samas (eriti võrreldes eelneva toiduga) mitte midagi erilist. Ei tea, kas tuli see küllastumusest või muust, aga krõbedaks frititud tainas tundus ühtäkki õlist lirtsuv ja mõttetu. Niisiis kaevasime ananassi ümbise seest välja, pistsime nahka, maksime arve ja loivasime minema. :D
Pühapäev oli meil Kopenhaagenis viimane. Nii hea oli ärgata, kui kõht oli jälle tühi! Selle Hiina toiduga lõpetasime umbes kella 4 paiku ning õhtusöögist ei tulnud isegi mitte mõtet pähe. Karbid võisid väga vabalt ka järgmist päeva oodata! Võtsime ette jalutuskäigu Frederiksbergi, tuiasime veidike pargis ning vajusime seejärel maa alla... Seal oli nimelt kunagistes veehoidlates moodsa klaasikunsti muuseum. Kunstist, nagu välja tuli, me Maarjaga kumbki suurt ei hoolinud, mille võib küll muidugi panna ainult meie ignorantsuse arvele selles valdkonnas, aga see keldris kolamine oli päris vahva.
Viimaks oli käes see kauaoodatud moment, kui saime minna koju ja hakata oma karpe valmistama! Ooooo, karbid! Nad natuke ehmatasid meid ka, sest algul ei tohtivat nad lahti olla, aga meie omad olid peaaegu kõik. Õnneks otsustasid nad prepareerimise-küürimise protsessi käigus enamjaolt uuele elule ärgata ja vaguralt luugid kinni tõmmata. Ainult selleks, et saaks need porru, sidrunheina ja veiniga pannil podisedes jälle lahti lüüa... Mis jäi ka nende viimaseks teoks siin maailmas. Täname karpide ennastohverdavuse eest, kuna söök sai tõesti hea!
Siis tegelesime pisut pakkimise ja kraamimisega, lohistasime oma tonnise kohvri (et see siider ka nii palju peab kaaluma!) rongijaama ning asusimegi üle lahe Rootsimaa poole teele.
(jätkub)
Pärast tüdrukute lahkumist, kui olin ära teinud oma teise eksami ja kaks sellele järgnenud päeva imekiiresti maha passinud, võtsin eelmise nädala neljapäeval taas ette tee Kopenhaagenisse. Lennujaamas maandusime nii mina kui ka Maarjat sisaldav Estonian Airi lennuk üsna üheaegselt, ehkki kodust minemahakkamisega läks mul ausalt öeldes jälle nii kolekiireks... (Muidugi mõista juhtus see vahetult pärast seda, kui oli aega veel KÜLL. Neid kaht seisundit eraldab minu jaoks enamasti vaid sekundi murdosa.) Seekord ma enam mingi bussiga üldse jamama ei hakanud ning Kopenhaageni rongijaamast veeretasime-lohistasime kodinad ja iseend jällegi sellesse suurepärasesse korterisse, mille võtmed mulle mõneks ajaks usaldatud olid.
Loomulikult olime hirmus näljased, nii et põikasime kohe supermarketist läbi. Maarjal oli uudistamist küllaga, sest kõik toit oli ju nii teistmoodi kui Eestis. :D Samuti, nagu selgus, oli ikka pea igasse asjasse midagi potentsiaalselt ebavajalikku sisse topitud. Kuid tegemist oli Aldi ketiga, mis (vähemalt selles konkreetses esinduses) ei hiilga just kvaliteedi, tervislikkuse ja väga laia valiku poolest. Siiski, hiljem kodus avastasime, et vähemasti makaronid olid ökoloogilised... Päris pikk minut kulus veiniriiuli ees, kus mina sattusin täiesti meeltesegadusse, teadmata, millist odavat veini võtta! Lõpuks valisin ühe välja, sest see oli odav. :D Kuna meie korter asus 4. korrusel, tekkis Maarjal ja kohvril trepikojas ühtäkki magnetiline tõukumine... Ning pidin ise oma leiva jm kraami üles lohistama. Aga ega ma kogu selle jooksmise kõrvalt olengi jõutrenni unarusse jätnud, nii et kulus vast ära. :P Ja see oli seda väärt, sest kohvrist tuli muuhulgas välja päris kodune leib! (Aitäh leivaküpsetajale!) Keerasime kähku kokku ühe mõnusalt koorese seenepasta ja lahti veini ning pärast sööki viitsisime end veel vaid diivanitel kerra tõmmata ja juttu ajada. Ning nosida magustoiduks Valio Forte juustu Maarja enda tehtud supertšillipaprikapläustiga. :P
Reede hommikul võtsime vabalt (võin etteruttavalt öelda, et seda tegime tegelikult igal hommikul. Tark ei torma), ent kuna saime maast lahti üsna mõistlikul ajal, siis hakkasime kesklinna poole jalutama vist juba umbes kella 10 paiku. Kopenhaagen on selline linn, kus mul vahepeal tekib tunne, et olen miniatuurne. Tänu ratta- ja kõnniteedele on ta suhteliselt avar; sama olen ma öelnud ka Lundi kohta, aga kuna Kopenhaagenis on kuidagi sihukesed kõrgemat sorti majad, siis mulle tundubki, nagu oleksin omaenda igasugustes mõõtmetes kahanenud.
Kõigepealt trampisime natuke ringi eesmärgiga leida SEB automaat, kust ma saaksin ehk raha välja võtta (meenutagem, et mu kaardi kiip oli jätkuvalt lukus, aga SEB automaat Lundis kasutas magnetriba, nii et sain ikkagi vähemalt sularaha välja võtta). Selgus, et neil on seal küll mingi karm kontorihoone, aga klientidele mõeldud panka hoopiski mitte, automaadist rääkimata. Kontorihoone vastuvõtulaua neiuke vahtis mind kui hullumeelset, kui temalt selle kohta küsisin, nii et ma tõesti ei kujuta ette, mis asju see SEB seal Kopenhaagenis õieti ajab. Kuna rahatu ma olla ei tahtnud, otsustasin mõne teise pangaga õnne proovida. Nordea andis mulle raha JA tegi ka kaardi kiibi uuesti lahti (seda oli mulle juba Eesti SEB näitsik öelnud, et teoreetiliselt on see võimalik, kui ma kiipi lugevas sularahamassinas õige PIN-i sisestan...) - no mis siis edasi elul viga oli?! Muudkui aga mine ja kuluta! Ning seda me tegime.
Esialgu sattusime täiesti kogemata ühte täiesti vahvasse pudinate-ja-värgenduste poodi nimega Notre Dame, kust ma ostsin jõuluks... Aga HAAAAA, ma ei ütle, mis ma ostsin! Igal juhul on see ühele "Bullerby laste" fännile seoses jõuludega väga sümboolne element! :P No hea küll. See oli põrsakujuline piparkoogivorm, mida oli "lausa võimatu Lasse käest kätte saada". Oi, kui rahul olen ma oma põrssaga! Kotis ostsin ja puha... Igal juhul oli seal veel palju vahvaid nõusid jm köögiasju, muude tubade asju, pakkimisasju, kaarte, jõulukaunistusi jne jne. Ning kakud näikse olevat väga moes! (Mitte kuklid - need on ju ajatu klassika - vaid "öökullid".) Ma pean mainima, et muidu ma väga ostmise pooldaja ei ole, aga selles poes suutsin ilma suuremate südametunnistuse piinadeta välja ohata kõik oh-tahaks-seda-d ja oh-tahaks-toda-d. Kui lõpuks end sellest nunnundusest välja rebida suutsime, oli nälg juba parasjagu peale tulnud, ja kuna olin Nelelt saanud soovituse ühele India restoranile, mis asus Christianshavni linnaosas, siis mõtlesin, et jalutame siis enne seda veel ka läbi Christiania... Ja siis me sattusimegi poolkogemata... Roheliste laternate piirkonda. :D Tähendab, ma teadsin küll Christiania kohta, et seal kanepit müüakse (ja võimud pigistavad selle koha pealt silma kinni, või õigemini mõlemad silmad), aga olin seni siiski kujutlenud, et ikka mõne ukse või nurga taga või nii... Aga ei, täiesti REAALSED TURULETID olid selle jaoks! :D Ja see toob natuke tagasi selle juurde, miks Christianias on mõnedes kohtades pildistamine keelatud - kirjade järgi on kanep siiski kogu Taanis illegaalne, nii et pole mingeid fotosüüdistusi tarvis! :D
Mm, ja teel Christianiasse avastasime väga tähtsa koha - sealt tulebki Dansukker!
Ja promeneerisime mööda vingetest kortermajadest, kus korteriga kaasnev parklakoht ilmselgelt ei ole mõeldud autole... Andmed puuduvad, kas kirik samuti parklakohta omab.
Trinzale!
Pärast kõike seda kondamist olime otsast otsani nälga täis ning rühkisime otsustavalt mööda tänavat, kus pidi olema see India söögikoht. Leidsimegi! Ainult et... oli teine väga vaikne. Nii vaikne, et suisa ühtegi inimest ei olnud. Isegi teenindajaid mitte. Ehk siis koht, millest mõte oli meid viimase tunni veel käimas hoidnud, oli kinni, mis kinni... Tiirutasime siis siin ja seal tänavate vahel, aga igal pool pakuti ainult kohvi ja saiakest või võileiba ning see ei kvalifitseerunud küll lõunasöögiks. Pealegi oli meil südames kindel nõu ja tahtmine aasiapäraselt einestada. St India, Hiina, Tai, mõni Lähis-Ida koht... Andke aga siia! Kuid ei antud ühti. Kui olime jõudnud välja kesklinna ja ka seal tiirutamisega suutnud pea üsna ringi käima ajada, andsime alla ning sisenesime kohta nimega Zoo. Välja tahvlile kirjutatud menüü tundus paljutõotav. Sees selgus, et tegemist on baariga ja ega see menüüd oluliselt laiem polegi. Ning serveeritakse rohkem suupisteid kui päris sööki. Siiski leidus seal ka paar salatit, mille me siis omale tellisimegi... Minu oma vähemalt oli hea (Nizza). Maarja näris põhimõtteliselt silo kuivikutega (Caesar). :D Aga baarmanid olid silmale head ja see tundus üldiselt seda tüüpi koht, kus ma meelsasti õhtusel aal mõne kokteili limpsiksin.
Ja mis sa, hing, siis sihukese läbikukkumise peale ikka muud teha oskad kui põigata poest läbi ja suunduda koju tortillasid tegema. Oma suurepärases laenatud köögis. :)
Pärast esimest tortillat oli mul juba kõht täis, aga kus sa siis võid liigsöömise pahet jätta! Sisse mahtus veel teinegi ja siis veeresime jälle diivanile. Liigutada oli tahtmist ainult niivõrd, kui oli vaja külmikust uus siider tuua... Nimelt on minu siidrisoolikas üldiselt üha enam ja enam umbe kasvanud/kasvamas, aga tegelikult teeb Carlsberg ühte kole head Somersby't ingveri ja sidruni maitsega, ja neil on aega umbes-täpselt nii kaua, kuni ma Eestisse tagasi kolin, et seda ka meile eksportima hakata! Nagu allolev pilt vihjab, siis lõplikult oimetud me siiski ei olnud, kuna Maarja suutis veel järgmise päeva plaani teha ning mina fotokat tõsta...
Esimesel hommikul tegime tassi sisse tavalist pätikohvi, aga edasi avastasime juba peenemad seadeldised. Selline kann käib lahti ülemiseks, keskmiseks ja alumiseks osaks, mis on omavahel toreda toruvärgiga ühendatud. Alumisse pannakse vesi, keskmisse kohvipuru ja ülemisse voolab kohv, kui pliidile pandud kannus on vesi keema hakanud ja läbi kohvipuru ülespoole filtreerunud. Kohvitegija samal ajal teeb oo ja aa ning üritab üles leida need kaks halli ajurakku, mille külge on kleepunud veel natuke keskkoolifüüsikat, ning seda kummalist kohvinähtust seletada.
Laupäeval tegime esiteks tiiru, et sattuda second-hand riideäride tänavale, mida oli meile juhatanud turismibüroo töötaja ja mille leidsime vaevata üles... ainult et pigem müüdi seal mööblit ja muud säherdust vanakraami, nii et meie lootused endale imelised outfit'id leida luhtusid kärmelt. Mis seal's ikka. Läksime jälle kesklinna ja töllerdasime esiteks botaanikaaias ning seejärel söögiturul, OIIIIII, see oli vahva! Ärgu botaanika nüüd solvugu, aga sel turul mõtlesin, et taimed ei huvita mind absoluutselt enne, kui nad on toiduks saanud/saamas. Teist korda kolme päeva jooksul läksin totaalselt hulluks, tahtsin kõike saada ja kirusin end mõttes, et pole rohkem lotopileteid ostnud. Sest oleks mul palju raha, võiksin ma sinna turuhoonetesse üsnagi sisse kolida. Pagari- ja kondiitriletid, maitseained, joogid, teed-kohvid, õlid, puuviljad, köögiviljad, lihad, kalad, mereannid, juustud (ei, ärge rikkuge seda oivalisuse jada mustadest sokkidest mõtlemisega!), vorstid jne jne jne. Meie võtsime kätte ja ostsime pool kilo sinikarpe!
Tegelikult on nii, et meie peatuspaik asus (noh, asub jätkuvalt - ei olnud kanajalgadel majake) väga multikultuurses linnaosas, nii et tee sinna on ääristatud kõiksugu eri rahvuste söögikohakestega. Ja nii me siis oma eelmise päeva feili heastamiseks ühte Hiina restorani sisse marssisimegi. Menüü oli vägev nii valiku kui hindade poolest, peaks mainima, nii et lõpuks otsustasime mingi 7-käigulise eripakkumise kasuks. Ahjaa, ja meie teenindaja (meie ja selle teise külastajate paari, sest ega rohkem kedagi polnudki, ehkki koht oli üsna suur) ei olnud inglises just väga tugev, nii et päris naljakas oli vaadata Maarjat üle laua siplemas ja talle selgeks teha üritamas, et me tahame kraanivett ning vahetada jäätise välja frititud ananassi vastu. Lõpuks saime mõlemat, aga muidugi konksudega. Kraanivee eest pidime siiski maksma, ent vähemasti ilutses meie ananassi juures ikkagi jäätisepall, ehkki onu ise enne korduvalt enne kinnitas, et "no ice cream, no ice cream, just ananass!"
Söögist endast ka. Alustasime kanasupiga, seejärel toodi meile kevadrullid ning siis frititud tiigerkrevetid ja frititud kalmaarid magushapu kastmega. Sinna juurde serveeriti ka riisi, nii et tegelikult oleks võinud see söömaaeg sealkohas lõppeda - kõht sai täis. Ma ei pane välja auhinda sellele, kes arvab ära, kas me lõpetasime, sest see on liiga lihtne... Siinkohal turgatas Maarjale pähe ka kogu selle õgardamise vahel üks pilt teha. Ja siis toodi kaks järgmist käiku - miskid pardijupid kastmes ning miskid sealihatükid ja bambusevõrsed teises kastmes. Mõlemad olid head, aga minu südame võitis part. Tõepoolest ma arvan, et see part läks mulle südamesse, sest kõhus enam ammu rohkem ruumi polnud. Enne magustoidu toomist lasti meil pisut hinge tõmmata, ja vot siis oleks küll tõesti-tõesti pidanud leidma selle kübekese tahtejõudu, et magustoidust loobuda... Sellega poleks eriti midagi kaotanud, sest need frititud ananassid olid ikka liig, mis liig. Ning samas (eriti võrreldes eelneva toiduga) mitte midagi erilist. Ei tea, kas tuli see küllastumusest või muust, aga krõbedaks frititud tainas tundus ühtäkki õlist lirtsuv ja mõttetu. Niisiis kaevasime ananassi ümbise seest välja, pistsime nahka, maksime arve ja loivasime minema. :D
Pühapäev oli meil Kopenhaagenis viimane. Nii hea oli ärgata, kui kõht oli jälle tühi! Selle Hiina toiduga lõpetasime umbes kella 4 paiku ning õhtusöögist ei tulnud isegi mitte mõtet pähe. Karbid võisid väga vabalt ka järgmist päeva oodata! Võtsime ette jalutuskäigu Frederiksbergi, tuiasime veidike pargis ning vajusime seejärel maa alla... Seal oli nimelt kunagistes veehoidlates moodsa klaasikunsti muuseum. Kunstist, nagu välja tuli, me Maarjaga kumbki suurt ei hoolinud, mille võib küll muidugi panna ainult meie ignorantsuse arvele selles valdkonnas, aga see keldris kolamine oli päris vahva.
Viimaks oli käes see kauaoodatud moment, kui saime minna koju ja hakata oma karpe valmistama! Ooooo, karbid! Nad natuke ehmatasid meid ka, sest algul ei tohtivat nad lahti olla, aga meie omad olid peaaegu kõik. Õnneks otsustasid nad prepareerimise-küürimise protsessi käigus enamjaolt uuele elule ärgata ja vaguralt luugid kinni tõmmata. Ainult selleks, et saaks need porru, sidrunheina ja veiniga pannil podisedes jälle lahti lüüa... Mis jäi ka nende viimaseks teoks siin maailmas. Täname karpide ennastohverdavuse eest, kuna söök sai tõesti hea!
Siis tegelesime pisut pakkimise ja kraamimisega, lohistasime oma tonnise kohvri (et see siider ka nii palju peab kaaluma!) rongijaama ning asusimegi üle lahe Rootsimaa poole teele.
(jätkub)
7.11.12
Meretaguse korrespondendi tagasitulek, osa II
LUND. ESIMENE VAATUS
Lundi jõudsime juba õhtupimeduses (tean hästi, et kell 7, sest System Bolagetisse me napilt enam ise ei jõudnud ja pidime paluma Nelel natukene veini varuda:D), tegime pisut süüa ning liitusime siis koosviibimisega elutoas (mida me siin majas kasutame häbiväärselt vähe). Melu oli just parasjagu, sest ega mina siis ainus polnud, kes pärast sessinädalat kedagi võõrustas. Kuigi minu plaan oli ette näinud üpris tagasihoidlikku veinitsilli ning mõistlikul ajal magamaminekut, siis nagu Sânne ikka ütleb, "This escalated rather quickly," ja enne kui arugi sain, leidsin end juba köögist kogu seltskonnale jällegi Old Tallinn On Fire šotte teha vehkimas. :D Peaks mainima, et need läksid päris hästi peale (tõenäoliselt nii välimuse, maitse kui mõju pärast) ja enamik soostus ka teise võtma. Igal juhul olin ma köögilaua taga täies hoos askeldamas ning ei jätkunud silmi millekski muuks; ja kui siis ringi pöörasin... seisid nad seal kõik reas, teeküünal koogi sees, ja hakkasid laulma. :D Nimelt olid Janza-Trinza pidanud vajalikuks mu majakaaslastele märkida, et mul on laupäeval sünnipäev, nii et kui 27-s oktoober kukkus, läks melu lahti. Muidugi olin ma kahjuks nii aus, et tunnistasin siiski üles, et vananemispäev mitte ei alanud, vaid lõppes just... Aga naljakas oli sellegipoolest. :D Pidime veel ka ühte baari minema, aga kui kesklinna jõudsime, oli kell tegelikult juba päris palju ja pidu pigem lõppemas, nii et pärast mõningat nõupidamist keset tänavat otsustasime lihtsalt Nele tudile saata ja ka ise sammud tagasi kodu poole seada.
Järgmist hommikut nautisime jälle nii, kuis jaksasime, ning seadsime siis sammud Lundi avastamise tuurile... Kuid enne seda sain ma veel Arvidilt sünnipäevaks laulu (kitarri saatel)! Viis ise, sõnad ise. Ausalt on hea nii üliandekate isiksustega koos elada! :P Lundi kesklinn on selline nunnu munakivisillutise ja paljude väikeste äridega piirkond, kus jalakäija on kunn, jalgrattur on jumal ja autod vaadaku parem ise ette (kui nad üldse pilti mahuvad). Minu poolt tulles algab see umbes selles punktis:
Raekoja ees sattusime peale mingile veiderdamisele. See ei ole tegelikult ilus sõna, aga igal juhul oli tegemist suhteliselt alternatiivse esinemisega, mida sellegipoolest mõnda aega jälgisime.
Loomulikult sai päev õige hoo sisse alles siis, kui pidasime botaanikaaias maha igati väärika juustu-bageti-ja-siidri-pikniku.
Neiud Elamused tegelesid aktiivpuhkusega...
...aga mina eelistasin niisama lesida.
Sellel olid muidugi omad tagajärjed (tõlge: ma lägastasin ennast täiesti ära).
Aga kesse ikka nalja teeb, kui ise ei tee?!
Edasi suundusime Lundi kõige ilusama hoone juurde, see on ülikooli pearaamatukogu. Ja kujutlege veel, kui efektne on ta siis, kui metsviinapuu on veel täies lehes (nagu siis, kui mina suvel siia jõudsin) - terve maja lihtsalt lainetab tuule käes. :)
Aga ülikooli enda peahoone näeb välja selline.
Ja loomulikult kohustuslik pilt katedraalist. Muide, katedraali juures meeldib mulle see, et ta ei ole seest nii ülepingutatud, nagu kirikud aeg-ajalt olema juhtuvad, ja on lisaks, muide, väga soe. :)
Pärast ringreisi tegelesime tõsise ajurünnakuga, kuna õhtul pidi meie juures olema Halloweeni pidu, ent meie kostüümikontseptsioon ei olnud ikka veel päris valmis... Hüppasime ühe idee juurest teise juurde ning lõpuks maandusime igal juhul parima otsas - riietusime roosadeks kokteilideks. :P
Peoga oli loomulikult nii, et it escalated rather quickly, ületades kõik meie eelmised peod... Majja see rahvas enam ära ei mahtunud, nii et pool pidu kolis üldsegi õue lõkke äärde. :D Hommikul kiitsime end idee eest kleepida seina külge suur kott taara jaoks, sest purke oli ausalt poole vähem koristada kui muidu. Kuigi katastroofilisi tagajärgi lõpuks ikkagi polnud, leidis nõukogu, et edaspidi tuleb võtta tarvitusele teatud meetmed ning tõsta meie üritused VIP-tasemele, kuhu igaüks sisse ei saa. :D Aga ausalt meid üllatas see populaarsus, mille oleme endale võõrustajatena koguda suutnud. :P
Pärast koristusmaratoni (mis läks tegelikult kiiresti, kuna meid oli palju) läksime veelkord Lundi peale promeneerima. Plaanisin teha väikese ringi, ent kompass oli veits rikkis ja tiir sai vähe pikem. Nimetagem seda Lundi Elamusretkeks. :D Kuid vaated olid väärilised, vestlusest rääkimata!
Ja minu lemmiktänav Lundis (mida mööda ka pea iga kord kooli ja sealt koju väntan).
Te muidugi ei näe, et tegelikult üritan ma käsi südamekujuliselt hoida, aga mustad kindad ja must sall, eks ole... Ja just nende rooside pärast on see tänav mu lemmik!
Veel üks väike kohvikutsill enne lõunat...
...ning kiire siider ja tortilla...
...ja oligi aeg tüdrukud tagasi Eestimaa poole teele lükata.
(jätkub)
Lundi jõudsime juba õhtupimeduses (tean hästi, et kell 7, sest System Bolagetisse me napilt enam ise ei jõudnud ja pidime paluma Nelel natukene veini varuda:D), tegime pisut süüa ning liitusime siis koosviibimisega elutoas (mida me siin majas kasutame häbiväärselt vähe). Melu oli just parasjagu, sest ega mina siis ainus polnud, kes pärast sessinädalat kedagi võõrustas. Kuigi minu plaan oli ette näinud üpris tagasihoidlikku veinitsilli ning mõistlikul ajal magamaminekut, siis nagu Sânne ikka ütleb, "This escalated rather quickly," ja enne kui arugi sain, leidsin end juba köögist kogu seltskonnale jällegi Old Tallinn On Fire šotte teha vehkimas. :D Peaks mainima, et need läksid päris hästi peale (tõenäoliselt nii välimuse, maitse kui mõju pärast) ja enamik soostus ka teise võtma. Igal juhul olin ma köögilaua taga täies hoos askeldamas ning ei jätkunud silmi millekski muuks; ja kui siis ringi pöörasin... seisid nad seal kõik reas, teeküünal koogi sees, ja hakkasid laulma. :D Nimelt olid Janza-Trinza pidanud vajalikuks mu majakaaslastele märkida, et mul on laupäeval sünnipäev, nii et kui 27-s oktoober kukkus, läks melu lahti. Muidugi olin ma kahjuks nii aus, et tunnistasin siiski üles, et vananemispäev mitte ei alanud, vaid lõppes just... Aga naljakas oli sellegipoolest. :D Pidime veel ka ühte baari minema, aga kui kesklinna jõudsime, oli kell tegelikult juba päris palju ja pidu pigem lõppemas, nii et pärast mõningat nõupidamist keset tänavat otsustasime lihtsalt Nele tudile saata ja ka ise sammud tagasi kodu poole seada.
Järgmist hommikut nautisime jälle nii, kuis jaksasime, ning seadsime siis sammud Lundi avastamise tuurile... Kuid enne seda sain ma veel Arvidilt sünnipäevaks laulu (kitarri saatel)! Viis ise, sõnad ise. Ausalt on hea nii üliandekate isiksustega koos elada! :P Lundi kesklinn on selline nunnu munakivisillutise ja paljude väikeste äridega piirkond, kus jalakäija on kunn, jalgrattur on jumal ja autod vaadaku parem ise ette (kui nad üldse pilti mahuvad). Minu poolt tulles algab see umbes selles punktis:
Raekoja ees sattusime peale mingile veiderdamisele. See ei ole tegelikult ilus sõna, aga igal juhul oli tegemist suhteliselt alternatiivse esinemisega, mida sellegipoolest mõnda aega jälgisime.
Loomulikult sai päev õige hoo sisse alles siis, kui pidasime botaanikaaias maha igati väärika juustu-bageti-ja-siidri-pikniku.
Neiud Elamused tegelesid aktiivpuhkusega...
...aga mina eelistasin niisama lesida.
Sellel olid muidugi omad tagajärjed (tõlge: ma lägastasin ennast täiesti ära).
Aga kesse ikka nalja teeb, kui ise ei tee?!
Edasi suundusime Lundi kõige ilusama hoone juurde, see on ülikooli pearaamatukogu. Ja kujutlege veel, kui efektne on ta siis, kui metsviinapuu on veel täies lehes (nagu siis, kui mina suvel siia jõudsin) - terve maja lihtsalt lainetab tuule käes. :)
Aga ülikooli enda peahoone näeb välja selline.
Ja loomulikult kohustuslik pilt katedraalist. Muide, katedraali juures meeldib mulle see, et ta ei ole seest nii ülepingutatud, nagu kirikud aeg-ajalt olema juhtuvad, ja on lisaks, muide, väga soe. :)
Pärast ringreisi tegelesime tõsise ajurünnakuga, kuna õhtul pidi meie juures olema Halloweeni pidu, ent meie kostüümikontseptsioon ei olnud ikka veel päris valmis... Hüppasime ühe idee juurest teise juurde ning lõpuks maandusime igal juhul parima otsas - riietusime roosadeks kokteilideks. :P
Peoga oli loomulikult nii, et it escalated rather quickly, ületades kõik meie eelmised peod... Majja see rahvas enam ära ei mahtunud, nii et pool pidu kolis üldsegi õue lõkke äärde. :D Hommikul kiitsime end idee eest kleepida seina külge suur kott taara jaoks, sest purke oli ausalt poole vähem koristada kui muidu. Kuigi katastroofilisi tagajärgi lõpuks ikkagi polnud, leidis nõukogu, et edaspidi tuleb võtta tarvitusele teatud meetmed ning tõsta meie üritused VIP-tasemele, kuhu igaüks sisse ei saa. :D Aga ausalt meid üllatas see populaarsus, mille oleme endale võõrustajatena koguda suutnud. :P
Pärast koristusmaratoni (mis läks tegelikult kiiresti, kuna meid oli palju) läksime veelkord Lundi peale promeneerima. Plaanisin teha väikese ringi, ent kompass oli veits rikkis ja tiir sai vähe pikem. Nimetagem seda Lundi Elamusretkeks. :D Kuid vaated olid väärilised, vestlusest rääkimata!
Ja minu lemmiktänav Lundis (mida mööda ka pea iga kord kooli ja sealt koju väntan).
Te muidugi ei näe, et tegelikult üritan ma käsi südamekujuliselt hoida, aga mustad kindad ja must sall, eks ole... Ja just nende rooside pärast on see tänav mu lemmik!
Veel üks väike kohvikutsill enne lõunat...
...ning kiire siider ja tortilla...
...ja oligi aeg tüdrukud tagasi Eestimaa poole teele lükata.
(jätkub)
Meretaguse korrespondendi tagasitulek, osa I
5...4...3...2...1... Algab lend tagasi tavaellu!
Kõigepealt - aitäh kõigile, kes mind selle vaikiva ajastu jooksul ära ei unustanud ja endast märku andsid! Ning loodan, et mõistate ka, et kui on võimalik inimestega päriselus suhelda, siis jäävad virtuaalteated mõnevõrra soiku. See-eest võin ausalt lubada, et ma ei tegele tundide kaupa (blogi)kirjutamisega ka siis, kui ise siia tulete.
Jah, nüüd on olemas kolm tunnistajat sellele, mihukest elu ma siin elan. Natuke lühem visiit neiudelt Elamustelt ja natuke pikem Maarjalt, kelle alles kaks tundi tagasi rongiga Kopenhaageni poole teele lükkasin. Ilmast ilma pean ikka seda va ilma kommenteerima, aga ta on ennast viimase kahe nädala jooksul ikka ÄÄRMISELT hästi ülal pidanud! Lisaks sellele, et vihma vähe ja päikest palju, ei ole ka väga tuuline olnud! See sobis linnas (ja linnast väljas) promeneerimiseks igati ideaalselt.
KOPENHAAGEN. ESIMENE VAATUS
Kuid hüpakem siis ajamasinasse ja põrutagem tagasi aastasse... ei, siiski kuupäevasse 25.10, kui mul oli esimene eksam. Eksamiks oli antud aega 5 tundi, kella 2-st 7-ni, aga olge ometi normaalsed - keegi ju ei passi seal nii kaua! Seepärast lubasin Janzale-Trinzale, et olen vast umbes 6 paiku Kopenhaagenis, jõuame veel meie pesapaigast läbi käia, ehk natuke süüagi teha ja siis linna peale põrutada. Kell 4, kui plaani kohaselt pidin hakkama vaikselt oma eksamiga otsi kokku tõmbama, ei olnud ma ausalt seda nägugi, et sealt veel kuhugi minna saaks. Asi meenutas väga nostalgilisel moel seda, kui sai kooli ajal ikka mate olümpiaadidel käidud, kus oli palju aega istuda ja ülesandeid jõllitada ning siiski vähe lootust, et sind tabaks mingi geniaalne välgatus, mis päästaks maailma... (Õnneks ei ole me tulemusi siiani teada saanud, nii et võin õndsas teadmatuses edasi uskuda, et järeleksamiga vaeva nägema ei pea.:) Ja muide, eksam toimus suuuuuuuures spordihallis, me olime seal mitme aine omad koos, oma 500 inimest või sedasi. Ja kui need 500 seal siis kõik vetsude vahet saalisid, gaseeritud jooke (vähemalt üks tüüp ka õlut) avasid või šokolaadi/saia/porgandit mugisid, siis omaenda mõtetesse laskumine minul küll automaatselt ei toimunud, vaid pidin oma 10 minutit ikka teadlikult keskendumisega vaeva nägema. Lisaks oli seal hirmus külm! Ning kas teate, me, eestlased, oleme ikka üks ääretult ebaaus rahvas, sest eluilmaski ma ei usu, et kui eksamipilet ootaks Eestis laual juba siis, kui tudengid kohale jõuavad, ei kipuks keegi seda enne õiget aega uurima. Aga siin see töötab!
Nojah, kui ma siis kell 7 lõpuks eksamisaalist välja koperdasin, olid neiukesed jõudnud juba mitu korda helistada ja sõnumeid saata ning, nagu hiljem selgus, leiutada mitmeid teooriaid, kuhu ja kuidas ma eksinud olen ja/või mille kuhu kaotanud, et minuga kontakti ei saa. Igal juhul turbotasin rongijaama, tehes enne veel peatuse SEB automaadi juures, kus olin korduvalt näinud laiutamas suurt silti, et SEB klientidel on võimalik sealt ka eurosid ja Taani kroone välja võtta. Igal juhul ei tundu Eesti SEB ikka päris SEB olevat, sest minule see masin mingit valutsi küll ei andnud. Feil. Aga mis seal ikka, eks ma siis ronisin rongi peale ja vähemalt kui Janzaga telefonis paar sõna vahetasin, tekkis täpselt selline eelmise aasta tunne, nagu sõidaksin lihtsalt Tallinnas koolist koju, kus veinitsill juba ootab.
Kohale jõudes tahtsin osta bussipiletit, et kiiremini meie pesasse jõuda (sest maailmas on nii häid inimesi, kes lubavad teistel inimestel oma Kopenhaageni kolmetoalisse korterisse sisse kolida!), ja siis läks mu pangakaart lukku... Juhhõissa, sest ma EI PANNUD tegelikult koodi valesti (nüüdseks ka juba välja selgitatud, et kaardi kiip oli vigane, nii et minule jäi õigus). See tähendas ka, et olin rahatu ja pidin kolm kilomeetrit jala matkama, hoolimata juba õige suureks kasvanud kannatamatusest. Haarasin telefoni, et preilisid sellest teavitada, ning Jaanika uuris, kas ma ikka vihmavarju võtsin kaasa, sest nii hullusti sajab. - Mis asja sul siin sajab?! - jõudsin ma öelda, kui taevast tuli alla sihuke RAHE, et oioi ja aiai!!! Selle järel ka natuke vihma, aga õnneks siiski mitte hirmus hullusti, nii et jõudsin täitsa sulamata peast kohale. Uurisin ühes nimetus kohas (sest mõnikord leiavad taanlased nähtavasti, et on parem, kui sa ei tea, kus kohas täpselt parasjagu asud) just kaarti, kui mingi elektrisinine blond pusa mulle ühtäkki kaela hüppas, millele järgnes teinegi blond pusa ja kallimaraton. Ja nii leidiski aset viiutajate kuulsusrikas taasühinemine. :D
Kuna kell oli palju ja meie peatuspaik rohkem kui meeldiv, jätsime väljamineku plaani sinnapaika ja nautisime niisama vestlust, muusikat, vahuveini ja Eesti toitu, mida mulle toodi terve suur kotitäis. Kõik need asjad, millest siin mõnda aega tagasi halasin. :P Jaa, tähelepanelikkus on üks tänuväärt omadus! Nagu allolevalt pildilt näha, siis lasin ma ennast ikka päris kaua oodata... :D
Reedel tegime mõnusa pika hommiku ja seejärel jalutasime kesklinna poole.
Kaugeim sihtpunkt oli Christiania ehk Kopenhaageni hipilinnaosa, kus normaalsed Taani seadused ei kehti... Trinza jõudis juba päris mitu pilti klõpsida, kui mulle ähmaselt koitis mingi jutt sellest, kuidas seal pildistamine on keelatud... Siiski tagantjärele tundub, et me ei pannud sellega pange, sest nagu siin ühe alloleva pildi peal näha, on photo ju täitsa okay. :) Aga jõuan selle teema juurde veel hiljem tagasi.
Nägime pisut vaeva mõnusa kohvikoha leidmisega, kuni lõpuks jõudsime ühe pastellroosa paigakeseni, mil nimeks Serenity Cupcakes. Kõik oli väga fluffy ja õrn ja hea ja nunnu ja magus ja tupsu ja... :D
Ega sellest roosast pilvekesest väga lahkuda ei tahtnudki, ent siiski seadsime sammud "kodu" poole oma asjadele järele, et siis juba Lundi sõita. Võiks arvata, et miskit tähelepanuväärset kodinate äratoomisega ei kaasne, ent siiski!
Janza: "Ma tunnen ennast nii vabalt!" :D
Trinzal polnud kah kurta. :)
Ja samal ajal valmis minu kätetöö - kaks-ühes külmarohi ja sissejuhatus nädalavahetusse! :P
Siinkohal ei ole paslik lisada pildiseeriat, kuidas Janza tegi Põlevat Vana Tallinna rüübates rea koledaid nägusid. :D Igal juhul olime nüüd minekuks valmis ning kui olime jõudnud peaaegu rongijaamani, kuulsime kuskilt oivalist sving-muusikat ning saime kõvasti üle keskmise kontserdi osaliseks, kuna kolm selli olid roninud muusikaliteatri ukse kohale lavatsile ning laulsid Sinatrat jne. Enam rohkem kümnesse ei oleks saanud panna!
Ja edasi tuli Lund!
(jätkub)
Kõigepealt - aitäh kõigile, kes mind selle vaikiva ajastu jooksul ära ei unustanud ja endast märku andsid! Ning loodan, et mõistate ka, et kui on võimalik inimestega päriselus suhelda, siis jäävad virtuaalteated mõnevõrra soiku. See-eest võin ausalt lubada, et ma ei tegele tundide kaupa (blogi)kirjutamisega ka siis, kui ise siia tulete.
Jah, nüüd on olemas kolm tunnistajat sellele, mihukest elu ma siin elan. Natuke lühem visiit neiudelt Elamustelt ja natuke pikem Maarjalt, kelle alles kaks tundi tagasi rongiga Kopenhaageni poole teele lükkasin. Ilmast ilma pean ikka seda va ilma kommenteerima, aga ta on ennast viimase kahe nädala jooksul ikka ÄÄRMISELT hästi ülal pidanud! Lisaks sellele, et vihma vähe ja päikest palju, ei ole ka väga tuuline olnud! See sobis linnas (ja linnast väljas) promeneerimiseks igati ideaalselt.
KOPENHAAGEN. ESIMENE VAATUS
Kuid hüpakem siis ajamasinasse ja põrutagem tagasi aastasse... ei, siiski kuupäevasse 25.10, kui mul oli esimene eksam. Eksamiks oli antud aega 5 tundi, kella 2-st 7-ni, aga olge ometi normaalsed - keegi ju ei passi seal nii kaua! Seepärast lubasin Janzale-Trinzale, et olen vast umbes 6 paiku Kopenhaagenis, jõuame veel meie pesapaigast läbi käia, ehk natuke süüagi teha ja siis linna peale põrutada. Kell 4, kui plaani kohaselt pidin hakkama vaikselt oma eksamiga otsi kokku tõmbama, ei olnud ma ausalt seda nägugi, et sealt veel kuhugi minna saaks. Asi meenutas väga nostalgilisel moel seda, kui sai kooli ajal ikka mate olümpiaadidel käidud, kus oli palju aega istuda ja ülesandeid jõllitada ning siiski vähe lootust, et sind tabaks mingi geniaalne välgatus, mis päästaks maailma... (Õnneks ei ole me tulemusi siiani teada saanud, nii et võin õndsas teadmatuses edasi uskuda, et järeleksamiga vaeva nägema ei pea.:) Ja muide, eksam toimus suuuuuuuures spordihallis, me olime seal mitme aine omad koos, oma 500 inimest või sedasi. Ja kui need 500 seal siis kõik vetsude vahet saalisid, gaseeritud jooke (vähemalt üks tüüp ka õlut) avasid või šokolaadi/saia/porgandit mugisid, siis omaenda mõtetesse laskumine minul küll automaatselt ei toimunud, vaid pidin oma 10 minutit ikka teadlikult keskendumisega vaeva nägema. Lisaks oli seal hirmus külm! Ning kas teate, me, eestlased, oleme ikka üks ääretult ebaaus rahvas, sest eluilmaski ma ei usu, et kui eksamipilet ootaks Eestis laual juba siis, kui tudengid kohale jõuavad, ei kipuks keegi seda enne õiget aega uurima. Aga siin see töötab!
Nojah, kui ma siis kell 7 lõpuks eksamisaalist välja koperdasin, olid neiukesed jõudnud juba mitu korda helistada ja sõnumeid saata ning, nagu hiljem selgus, leiutada mitmeid teooriaid, kuhu ja kuidas ma eksinud olen ja/või mille kuhu kaotanud, et minuga kontakti ei saa. Igal juhul turbotasin rongijaama, tehes enne veel peatuse SEB automaadi juures, kus olin korduvalt näinud laiutamas suurt silti, et SEB klientidel on võimalik sealt ka eurosid ja Taani kroone välja võtta. Igal juhul ei tundu Eesti SEB ikka päris SEB olevat, sest minule see masin mingit valutsi küll ei andnud. Feil. Aga mis seal ikka, eks ma siis ronisin rongi peale ja vähemalt kui Janzaga telefonis paar sõna vahetasin, tekkis täpselt selline eelmise aasta tunne, nagu sõidaksin lihtsalt Tallinnas koolist koju, kus veinitsill juba ootab.
Kohale jõudes tahtsin osta bussipiletit, et kiiremini meie pesasse jõuda (sest maailmas on nii häid inimesi, kes lubavad teistel inimestel oma Kopenhaageni kolmetoalisse korterisse sisse kolida!), ja siis läks mu pangakaart lukku... Juhhõissa, sest ma EI PANNUD tegelikult koodi valesti (nüüdseks ka juba välja selgitatud, et kaardi kiip oli vigane, nii et minule jäi õigus). See tähendas ka, et olin rahatu ja pidin kolm kilomeetrit jala matkama, hoolimata juba õige suureks kasvanud kannatamatusest. Haarasin telefoni, et preilisid sellest teavitada, ning Jaanika uuris, kas ma ikka vihmavarju võtsin kaasa, sest nii hullusti sajab. - Mis asja sul siin sajab?! - jõudsin ma öelda, kui taevast tuli alla sihuke RAHE, et oioi ja aiai!!! Selle järel ka natuke vihma, aga õnneks siiski mitte hirmus hullusti, nii et jõudsin täitsa sulamata peast kohale. Uurisin ühes nimetus kohas (sest mõnikord leiavad taanlased nähtavasti, et on parem, kui sa ei tea, kus kohas täpselt parasjagu asud) just kaarti, kui mingi elektrisinine blond pusa mulle ühtäkki kaela hüppas, millele järgnes teinegi blond pusa ja kallimaraton. Ja nii leidiski aset viiutajate kuulsusrikas taasühinemine. :D
Kuna kell oli palju ja meie peatuspaik rohkem kui meeldiv, jätsime väljamineku plaani sinnapaika ja nautisime niisama vestlust, muusikat, vahuveini ja Eesti toitu, mida mulle toodi terve suur kotitäis. Kõik need asjad, millest siin mõnda aega tagasi halasin. :P Jaa, tähelepanelikkus on üks tänuväärt omadus! Nagu allolevalt pildilt näha, siis lasin ma ennast ikka päris kaua oodata... :D
Reedel tegime mõnusa pika hommiku ja seejärel jalutasime kesklinna poole.
Kaugeim sihtpunkt oli Christiania ehk Kopenhaageni hipilinnaosa, kus normaalsed Taani seadused ei kehti... Trinza jõudis juba päris mitu pilti klõpsida, kui mulle ähmaselt koitis mingi jutt sellest, kuidas seal pildistamine on keelatud... Siiski tagantjärele tundub, et me ei pannud sellega pange, sest nagu siin ühe alloleva pildi peal näha, on photo ju täitsa okay. :) Aga jõuan selle teema juurde veel hiljem tagasi.
Nägime pisut vaeva mõnusa kohvikoha leidmisega, kuni lõpuks jõudsime ühe pastellroosa paigakeseni, mil nimeks Serenity Cupcakes. Kõik oli väga fluffy ja õrn ja hea ja nunnu ja magus ja tupsu ja... :D
Ega sellest roosast pilvekesest väga lahkuda ei tahtnudki, ent siiski seadsime sammud "kodu" poole oma asjadele järele, et siis juba Lundi sõita. Võiks arvata, et miskit tähelepanuväärset kodinate äratoomisega ei kaasne, ent siiski!
Janza: "Ma tunnen ennast nii vabalt!" :D
Trinzal polnud kah kurta. :)
Ja samal ajal valmis minu kätetöö - kaks-ühes külmarohi ja sissejuhatus nädalavahetusse! :P
Siinkohal ei ole paslik lisada pildiseeriat, kuidas Janza tegi Põlevat Vana Tallinna rüübates rea koledaid nägusid. :D Igal juhul olime nüüd minekuks valmis ning kui olime jõudnud peaaegu rongijaamani, kuulsime kuskilt oivalist sving-muusikat ning saime kõvasti üle keskmise kontserdi osaliseks, kuna kolm selli olid roninud muusikaliteatri ukse kohale lavatsile ning laulsid Sinatrat jne. Enam rohkem kümnesse ei oleks saanud panna!
Ja edasi tuli Lund!
(jätkub)
Subscribe to:
Posts (Atom)