Näh, olen raporteerimise jälle unarusse jätnud. Aga igal juhul võin kinnitada, et olen VÄGA hoolikalt logelemisega tegelenud! Tõepoolest olen viimasest postitusest saati käinud koolis täpselt ühe korra. Mis mina sinna teha saan, kui tunnid - mida niikkuinii on üpris napilt - ära jäävad. :) Aga olen lugenud natuke tarka raamatut ning natuke "Bullerby lapsi" rootsi keeles (mis, peab tunnistama, on siiski võimalik ainult tänu sellele, et selle raamatu sisu mul nii hästi peas on); palju köögis mässanud; oma tuba/kappi/köögikapiriiulit kraaminud; lõpuks ometi korralikult Malmös käinud, reisi planeerinud, kirjutanud jne jne.
Suurim uudis möödunud nädalast on uus elanik. Tema nimi (väidetavalt) on Erika. Oma silm mul igatahes kuningas ei ole, sest mina ega Daan pole teda üldse näinud, ning teised on ka näinud vaid ühe, õnnelikumad kaks korda. Ma saan aru, et on raske olla ainus uus inimene majas, kus ülejäänud seitse nägu on juba pea pool aastat jõudnud üksteise veidrustega harjuda ning neid vastastikku ka juurde tekitada, aga meil kõigil on tema suhtes väga head kavatsused, mis hõlmaks kiiret integratsiooni... kui ta vaid näole annaks. :D Eile jõudsime juba hüpoteesini, et tegelikult Mathilda ei kolinudki välja, vaid võttis lihtsalt uue nime...
Koogitamisest nii palju, et kui muidu Daan ja mina muud ei teegi kui norime üksteise kallal, siis millalgi eelmine nädal, kui ma olin kolm päeva järjest miskit head küpsetanud, ütles ta, et on nii hea, et ma jälle kooki teen. Eks venis pikale jah see kolm nädalat jõulupuhkust ja siis veel sess, mille jooksul ma vaevu oma toast lahkusin. :D Aga kõige parem oli see, kui ma laupäeva õhtul juustukooki tegin ning kuidagimoodi, kuigi Daan käis mitu korda köögist läbi, jäi tal see kahe silma vahele. Ning kui Elin siis ei-mäletagi-miks mingis lauses möödaminnes seda mainis, oli see hetk täiesti hindamatu, kui Daani nägu särama lõi ja ta lausa lapseliku rõõmuga hüüatas: "There's pie?!?" :D
Laupäev oli veel selle poolest eriline, et kogu majarahvas läks esimest korda koos peole, mis ei toimunud meie enda juures. Üks hollandi poiss, kelle (vist) Stefan Lundi tulles lennujaamast üsna eksinud ja segaduses peast leidis, pidas lahkumispidu. Õnneks ei toimunud see siit väga kaugel, sest kuna minu ja Elini rattad ei ole hetkel kõige paremas korras, siis läksime meie jala. Kuigi oli külm, oli see tegelikult väga nunnu jalutuskäik, sest kuidagi märkamatult oli just värske lumekiht maha sadanud. Seletasin siin just ükspäev Hollandi poistele, kuidas minu arust peab igal juhul olema lumi maas kuni veebruari lõpuni, ent märtsis kähku suvepuhkusele kolima. Aga tegelikult pidin veel mainima seda, et ka peol ütles päris mitu inimest, et täitsa veider on meid kõiki väljaspool Mansionit näha. Alguses istusime mina, Elin, Dan ja Arvid vaguralt voodi peal nagu õiged rootslased (ja eestlastest ei hakka rääkimagi!) kunagi, samas kui Daan, Sânne ja Stefan hoogsalt ringi käisid ja suhtlesid. Aga peo (ja muidugi mõista veini) edenedes hakkasime meiegi vaikselt vennastuma ja kunagi palju hiljem koju jõudes olin ma väga üllatunud, avastades, et kell on juba neljale väga lähedal.
Isver, mu aknast paistab praegu, kuidas mingi musträstas või mis iganes suleline elukas naabrite linnutiigis supleb... Kas tal külm pole või?! Mitte-veelindudel ei ole ju talisupluse atribuutikat sisse ehitatud!
Mis siis veel - ahjaa, Malmö. Lõpuks ometi. :) Olen seal plaaninud ringi vaadata vist küll juba septembrist saati, ning enne jõulu rääkisime Ebbaga, et pärast sessi pean kindlasti talle Malmösse külla minema. Möödunud teisipäeval siis seda tegingi. Kõigepealt muidugi oli mingi elektripost rööbastele kukkunud ja rongid ei käinud, ja mul läks pagana kaua, et sellest aru saada... See hõlmas muidugi 10 minutit perroonil seismist ja külmetamist... :D Aga lõpuks sain kohale hoopis bussiga. Ebba tegi imehead seene-spinatirisotot ja pärast oli meil vein ja juust... Ja veel juustu... Ja eriti palju juustu... :P Nii et kuhugi välja minna me enam ei jõudnudki, sest pärast seda õgimist ei jõudnud end eriti liigutadagi, pealegi oli niisama ka hea olla ja juttu ajada. Järgmine päev tegime šopingutiiru, ja kuigi eesmärk oli see, et šopahoolik-Ebba mõjustab šoppamisskeptik-Katrinit endale midagi lahedat soetama, läks sootuks vastupidi, sest isegi Ebba ei ostnud midagi. :D
Küll aga lasi ta endale veel ühe kõrvaaugu teha. See oli lahe, sest ma sain pealt vaadata. Salong oli väga korralik, nii et eesruumis oli pood ausalt MILJONI kõrva-, naba-, kulmu- ja üldse iga mõeldava kehaosa jaoks ettenähtud rõngaga, ning "mulgustamine" toimus tagatoas, kuhu mina õnneks sain ka kaasa minna. Mitte ainult nõelaga tüüp, vaid ka Ebba ja mina pidime käsi desinfitseerima ning absoluutselt KÕIK vahendid, mida tüüp kasutas, olid ühekordselt kasutatavad, k.a. kaks paari mingeid tangitaolisi asju, mis olid ette nähtud rõnga kõrvatoppimiseks ja paikasättimiseks. Kindaid läks tal samuti kaks paari, ma ei saanudki aru, miks neid vaja vahetada oli. Palju ei puudunud, et ma oleks öelnud, et hääküll, torka mulle ka siis veel üks auk, aga kui Ebba ikkagi natuke kõvasti mu kätt pigistas, kui rõngas värskest august läbi pandi, lõin ma araks ning purjetan jätkuvalt ringi vaid kolme kõrvarõngaga. Aga Ebba lõpptulemusega jäime väga rahule. Koju jõudes avastasime, et meil on järel päris piisavalt palju risotot, juustu, veini ja rääkimata juttu, ning nii jäin ma veel üheks õhtuks. Siis jõudsime lõpuks välja ka ning lõpuks koju tagasi kõndides nägime kurja vaeva, et leida mõnd kohta, kust saaks osta falafel'it, mis on siinkandis suht populaarne (idee poolest peaks see olema mingi Lähis-Ida päritolu kikerhernest või ubadest tehtud mittelihapall, mida enamasti vist serveeritakse koos salatiga pitatasku sees), ent mina pole veel selle äraproovimiseni jõudnud. Just nimelt pole, mitte polnud, sest loomulikult olid kõik kohad, mis meile tee peale jäid, kinni - ju vist kesknädalase aja tõttu.
Võrkpalli käisin ka eelmine esmaspäev jälle mängimas ning läks juba märksa paremini kui esimene kord. Ning isegi tõsted tulid välja - neid pole ma ka parematel aegadel kunagi eriti mõistnud teha! Igatahes ma ei mäletanud üldse, kui väga mulle tegelikult ikkagi mängida meeldib. Seltskond on ka õnneks selline paraja tasemega, et ei ole mingi niisama kõksimine ja naljategemine, aga samas pole ka nii hull ja võistluslik, et keegi karjuma hakkaks, kui mingi lolli vea teed. Osad kutid, eesotsas Stefaniga, suruvad muidugi palli ikka suht 60-kraadise nurga all maha, ja siis on natuke hirmus, aga samas vaatan vahepeal üsna rahulolevalt, kuidas nad mõne minu servi peale ka käsivarsi hõõruvad, nii et ju ma siis natuke suudan neid vastu ka peksta. :P Täna läheme jälle, ja ma tahaks loota, et ka kohalejõudmine on väheke hõlpsam kui eelmised kaks korda, sest näiteks eelmine nädal oli mu ratta tagakumm üsna tühi, nii et viimasest tõusust Stefan sõna otseses mõttes lükkas mind üles. :D Tore on, kui mõni ei saa endagagi hakkama, aga teine jaksab sisuliselt kahe rattaga ülesmäge sõita. :D Aga reedel lasin ma oma rattal käigud ära parandada (ma arvan, et see oli oktoober, kui käiguvaheti tross plahvatas ja mulle ainult kolmanda, st kõige raskema jättis), nii et nüüd on vaja veel täna vaadata, mis selle tagakummiga lahti on, ning siis saan õhtul loodetavasti omal jõul kohale. Ootan juba täiega!
Nonii, järjekordne hirmutavalt pikk postitus on valmis saanud. :) Aga igaks juhuks ma ei luba, et hakkan nüüdsest palju tihedamini ja lühemalt tegema, sest ma olen üsna kindel, et nii ei lähe. Nii et lugege terviseks!
