Eesmärk saavutatud - aastase viitajaga :)

Lõuna-Rootsi ranniku taganttuul aitas eile ära teha selle, mille Lõuna-Eesti künkad pea aasta eest nurjasid - poolmaraton täies pikkuses joostud! Ainus peatus oli kümmekond sekundit dressika eemaldamiseks, isegi vett jõin (ja hoogsalt rinnale lodistasin) jooksu pealt. :D Aeg tuli selline, mida ise ka unes ei suutnud näha - 2 tundi, 5 minutit ja 12 sekundit! Eilne põhieesmärk oli läbida distants niimoodi, et midagi kuskilt ülemäära ei valutaks. Kõrvaleesmärk oli mitte kuigi palju kõndida. Salajane eesmärk oli saavutada eelmise aasta 2:24.50-st parem aeg. Omavahel olid need kõik muidugi väga seotud, sest kuna eelmisel aastal ma lõpupoole üsna palju jalutasin, siis kogu distantsi joostes läbimine tähendanukski juba paremat aega; ning kui luud ja liikmed tipp-topp, häda see siis lipata pole! Pärast vinget lõpuspurti finišijoont ületades võttis maad täielik eufooria, mis siiani üle läinud ei ole. :P

ps. Sânne jooksis poolmaratoni ära ajaga 1:29.49!!

Juubel möödas, nii et ei märganudki.

Puhkusejuttude teine osa juhtus olema selle blogi 50. postitus. Mina, kes ma hullult igasugu sünni- ja aastapäevade tähistamisest lugu pean, tegin maasikakooki ning tuunisin päikese taevas maksimumi peale. ;)

Tegelikult tahtsin lihtsalt üles märkida, et:

• ilm on ilus, kevad täie auruga väljas ning minu elu traditsioonilised kevadekuulutajad nõgesesupp ja umbrohusalat tehtud ja peaaegu ka nahka pistetud. Samuti, tõendamaks, et ma ei ole üldsegi ära rootsistunud, küpsetasin eelmine nädal väikese rukkileivakese ka, mis pälvis proovijate üldise heakskiidu. :)
• Magistritöö teema on nüüd paika pandud, sealjuures põnev nii mulle kui juhendajale - ja võib-olla kunagi mõnele veel, kui valmis saab.
• Ülehomme jooksen jälle poolmaratoni - pöidlad pihku, et põdur põlveke vastu peaks ja mind katkestama ei sunniks (sest kui on valida jooksu või enda katkestamise vahel, siis võtan siiski esimese variandi). Aga üldiselt arvan, et kui positiivse meele ja entusiasmiga peale lennata ning eesmärgiks kiiruse asemel seada mittevalutamise, siis saab täitsa hakkama. Sest kui ma terve maa ära joosta suudan, olen juba parem kui varem. Kahju ainult, et ülehomme pole jooksujärgset puudetassimist ega saunamõnusid loota nagu eelmisel aastal Lõuna-Eesti metsade keskel. :P

Eesti ilu Põhjamaa tuultes, vol II

Kopenhaagen Triinile ära tutvustatud, jõudis viimaks ometi kätte minu kord oma Rootsi kodus külalisi võõrustada. Mõnes mõttes olid Triini ja Mammu esimesed tunnistajad minu tavaelule, kui nii võib öelda. Sügisel, kui käisid Janza-Trinza ning Maarja, oli kõik mulle omale ka veel ikka piisavalt uus. (Ehkki täna just Daaniga arutasime, et kui mitte paari nädala, siis paari kuuga sai selle maja rahvas küll igasugusest võõristamisest üle ja vahel kisub asi liigagi mugavaks... :D)

Lundi jõudsime reedesel õhtul juba küllaltki hilja, nii et Hollandi poisid olid parasjagu linna peale minemas. Muidugi kutsuti meidki kaasa, aga olime piisavalt vässud ja/või laisad, nii et piirdusime vaid õhtusöögi tegemisega ja läksime üsna mõistlikul ajal tuttu. Laupäev on ju aga teada-tuntud ostlemispäev ning viisin oma naised IKEA-sse! Mu enda plaan nägi ette ka Malmö peal veidi ringi vaadata, ent ausalt öeldes polnud ilm kõige toredam ja nii piirdusimegi siis keskmise Rootsi kodu sisemuse uudistamisega. Ma pole kindel, kas meie enda majas üldse mingit sisustust/pudipadi kuskilt mujalt poest pärit on. :D Selles mõttes läks käik igal juhul asja ette, et neiukesed said vidinaid ning mina ammuigatsetud kaneelisaia ja kohvi. Õhtul kodus aga riietusime kõik ülimasse kenadusse ning pidasime maha ühe stiilsemat sorti kokteilipeo, kus meie taasavastasime French martini, mida ma pole bluusika aegadest saati saanud. Kahjuks vaatan praegu, et kuidagipidi oleme suutnud oma Eesti ilust kaunites kleitides üldsegi mitte pilti teha... Aga see selleks.

Ilu alaku nüüd! Mitmel korral rongiga Malmö poolt Lundi sõites olen tee ääres märganud ilusat värviliste fassaadidega majaderida, ning ükskord ühel pikemal jooksutiirul sattusin sinnasamma ja avastasin, et tegemist on ühe pisikese linnakese veel pisikesema osaga, nimeks Jakriborg, mis näeb välja... Noh, mitu pilti ütleb rohkem kui mitu tuhat sõna. Absoluutselt osutus see üheks mu lemmikasjaks, mille siin Rootsimaal seni leidnud olen, ja kui saaks, siis koliks jalamaid mõnesse neisse nunnudest majadest sisse!

P.S. Rohkem pilte leiate Mammu blogist; ma väga palju duubeldama ei hakka (rohkem on siin Triini ülesvõtteid) ja soovitan kindlasti kiigata! ;)

See ongi "sööt", mis rongiaknast nii intrigeeriv paistab.

Peatänav, kus reas pagari-, juurika- ja lihaäri sildid, ent väikeseks pettumuseks avastasime siiski, et nende taga peitus üksainus üsna tavapärane supermarket...

...kus igal juhul leidus jäätist, mida sel poolsuvisel päeval ei saanud ju ometi ostmata jätta! Nagu näete, on suvine ainult minu pool pildist. Triini, tulles 600 km põhja poolt, pidas paremaks kindad käes pidada. :D

Oli vaja ju väheke vigurdada ka.

Topeltvigur ei kärise (ja keda huvitab, siis selle pildi peal isegi püksid mitte)!

Sel ajal, kui mina Rootsi kolisin, sai Triinist professionaalne parkuurija. :D

 

Rootsi lapsed. Janzale. ;)

"Olen kaks nädalat dieedil olnud ning suutnud kaotada vaid 14 päeva." :) Kohalik kondiitriäri oli nunnu!

Koju tagasi jõudes tegime kolme asja: 1) rabarberikooki, 2) megavägevat grilli kogu majarahvaga (lõpuks peksis külm meid siiski tuppa, aga lambašaslõkk ja tomatised ribid said siiski söödud :P), 3) kardemonisaiakesi patuselt üüratu koguse võiga! Ja siis saabuski viimane puhkusepäev. Selle jooksul jõudsime veel Lundi peal ringi vaadata, kohvikus kladdkaka't süüa ning isegi linna all olevates katakombides käia. Siiski ei olnud tegemist mingi konte täis labürindiga, vaid lihtsalt Lundi esimeste kirikute jäänustega. Aga hämmastav, kui palju maapind sellest ajast saati "tõusnud" on! Igal juhul - siin on teile veel paar uut vaadet Lundist.

Üsna suvalise võlvkäigukese "üsna suvaline" lagi. :)

Vasakul paistab törts katedraali ja paremal pool mingi veider konstruktsioon, millest ma pole siiani aru saanud, mis hoone see olla tahab.

See on ju sama hea kui Jakriborg!

Jupp raamatukogu.

Ja siis oligi aeg lehva-lehva teha ning oma rahulolevad näolapid viimasele puhkusepildile jäädvustada.

Eesti ilu Põhjamaa tuultes, vol I

Päev pärast tagasijõudmist Portost tõi Estonian Airi lennuk mulle hulganisti head Eesti kraami, mille paremad palad olid muidugi Triini ja Mammu. Läksin neile aovalgel kella kaheksaks rongijaama vastu, ise näljast sinine, sest ärkamisega oli raskusi ja süüa ei jõudnudki. Aga jällenägemisärevus mattis kõhukorinad ja hoolimata mittekõigeparemast ilmast hakkas neiukesi nähes hea ja soe. :) Võtsime esialgu suuna oma pesapaiga juurde, et kola sinna jätta ning üks mõnus hommikusöök teha. Saib! Merevaik! Kohukesed! Oh seda üüratut õnne, mis mulle sülle langes! Meiega pidid liituma veel Triini-Mammu taanlastest Erasmuse-kaaslased Belgia päevilt, aga kuna neil ei näinud saabumisega erilist kiiret olevat, siis saime üsna rahulikult võtta. Lõpuks suutsid Mette ja Dorthe ikka õige koha üles leida ning kolisid nemadki sisse. Seejärel võtsime suuna linna peale.

Taani tüdrukud olid trajektoori enam-vähem välja mõelnud ja nii patseerisime lihtsalt linna peal ringi.  Näiteks käisime kuningaplaee juures vahtkonna vahetust piilumas; ning usute või ei, aga oleks keegi meist taibanud parajal hetkel paar meetrit tagurpidi astuda, oleks saanud kroonprintsi ratta pealt maha müksida! Ilmselt oligi tema kojusaabumine ajastatud niimoodi, et läheduses viibivad inimesed oleks vahtimisega hõivatud. Ning kuna me jäime veel pärast "etenduse" lõppu veidikeseks passima ja täpsemat edasist plaani tekitama, siis saime lehvitada ka kuningannale, kes oma mustas autos kuhugi minekule asutas. Dorthe igatahes pidi pärast kumbagi intsidenti oma emale helistama ja teatama, et nägi just kuninglikku verd paari meetri kauguselt. :D

Siin võite hoolikal vaatlemisel silmata Taani printsi käsivart ja koiba, muu on ihukaitsja taga peidus. Vupsti! Ja vahtide vahitava ukse taha ta kadunud oligi.

Pärast seda jagunes seltskond mõneks ajaks kaheks. Triini läks Taani neiukestega paadituurile, samas kui meie otsisime keha ja vaimu soojendamiseks ühe toreda kohviku ning jõime kohvi/kakaod ja sõime muffinit. Üritasime üles leida seda Retro Cafe't, kuhu Trinza-Janza sügisel sattunud olid, ent see meil ei õnnestunud. Siiski, ka see koht, kuhu maha potsatasime, oli üsna retro - mitte mingi turistikas kohvik, vaid just selline väike, märkamatu ja kodune, kus kohalikud ise oma ajalehe ja kohviga istuda tavatsevad.

Kohustuslik ju merineitsiga pilti teha! :D

Nyhavn. Ilus ja värviline, ent õudne turistilõks. Kohvikuplaani tekkides olime seal, ent jubedad hinnad kihutasid meid kõrvaltänavatele luusima, ning lõppkokkuvõttes, ma arvan, saavutasime parema tulemuse. :)

Triini ja taanlased ronisid ka ühe kesklinnas paikneva torni tippu, kuhu visiidil olev Peeter Suur olla kunagi ratsa läinud, sest tsaaril ei sobi ju ometi jalakesi kulutada... Aga linnast sai sealt päris hea linnuülevaate.

Ma ei tea, kas nad teadsid torni ehitades seda ratsutavat tsaari juba oodata või mis puhul on treppide asemel kaldtee...

Muidugi mõista läksima ka Christianiasse kolama, seekord isegi veidi pikema tiiruga kui muidu, nii et sattusime ka turiste täis osast pisut kaugemale ning arutlesime, kuivõrd keegi meist oleks valmis sealset kommuunielu elama. (Mitte, et meil siin Häärberis suht-koht kommuunielu poleks. :D)

Koduteel astusime taaskord läbi Kopenhaageni suurepäraselt toiduturult ning soetasime - samuti taaskord - portsu sinimerekarpe, mis said õhtusöögil endale saatjaks kreveti-juusturisoto ja värske salati. Magustoiduks aga portvein otse Portost ja tume šokolaad otse Eestist! :P

Ise-tehtud-hästi-tehtud-restoran, vol 2.

Reede hommikupoolikuse kuni lõunase ajaga oli kahjuks niimoodi, et mina olin sunnitud veidi tegelema kooliasjadega, millega enne puhkuse algust päris ühele poole ei jõudnud. Seega lükkasin neiud uksest välja ning nemad käisid suures akvaariumis mereelukaid uudistamas. Õhtupoolikul sain nendega linnas kokku ja me läksime sööma samasse restorani, kust viie aasta eest Janza ja Mammuga elamusi noppisime, ent seekord oli natuke vähem tore, sest teenindaja, kes meiega pidi tegelema, pööras väga vähe tähelepanu ja kaalusime juba minema minna (kuigi söögisoovid olime juba ette lugenud), kuniks kõrvallaudade ettekandja meie virilaid nägusid märkas ja ise meid teenindama hakkas. Siis tuli välja, et esimene tüüp ei olnud meie tellimusi üldse köögilegi edastanud... Noh, lõpp hea, kõik hea - toidule üldiselt etteheiteid teha ei saanud. Ent siiski, kuna miskipärast oli seal restoranis ka kole jahe, otsustasime esialgse kokteiliplaani asemel hoopis kübekese Sommersby ingverisiidriga kodus tsillida. Juttu ja naeru jätkus kauemaks! Reedel jõudsime hommikupoolikul veel korra linna, lühemat sorti ostlemistuurile, ning siis pakkisime end kokku ja asusime Lundi poole teele. Enne veel tabasime natukene Kopenhaageni kunsti.

Portos päikest püüdmas

Ma loodan, et te juba kiikasite Liinu ülevaadet minu kuulsusrikkast Portos käigust. Sealt leiab veel palju ilusaid pilte; ma siia pistan rohkem neid, mida Liinu juba esitlenud ei ole. :)

Esimene mulje lennujaamast kesklinna sõites oli metsik vaimustus, sest igal pool oli ju kevad! Kõik oli nii roheline ja ilus. Ja seda kahes mõttes: esiteks on Portos jäetud puudele, lilledele, murulapikestele ja parkidele palju ruumi; teiseks oli kõik juba tärganud, mitte mingi kopitanud eelmise aasta muru nagu meil Rootsis. Juba lennukiaknast vaadates mõtlesin, et ei tea, kas nende lipuvärvid tulevadki rohelistest puudest ja punastest katustest... :)

Neljapäevasel õhtul me võtsime küll lihtsalt täitsa vabalt ning istusime täitsa rahulikult maha minu esimese kohaliku Portugali veiniga, mis maksis häbitult vähe! :) Samuti mugisime ohtralt kohalikke saiakesi, mida Liinu mõne sammu kaugusel asuvast pagariärist väga edukalt portugali keelt rääkides ostnud oli.

Järgmisel hommikul sättisime end otsima romantikamuuseumi (et kui romantikat ei saa, siis vähemalt olgu muuseumgi...), aga läksime väheke viltu ja sattusime hoopis muudele radadele. Siiski sain oma esimese vaate Duoro jõele, mille ääres Porto asub, ning Gaiale, mis laiub vastaskaldal.

Ja siis sain ma mere äärde! Naljakas, et tegelikult on Lund merele väga lähedal ja olen lähimas punktis, Lomma väikelinnakeses, paar korda isegi käinud, aga mereni jõudnud ei ole. Ehkki Porto puhul on ju see tegelikult täitsa ookean! Nii suure mere ääres ma polegi varem olnud. Aga teate, kui hea oli varbad liiva sisse lükata. :) Muidugi tegin algul selle vea, et suskasin nad üsna sügavale, aga seal oli ikka märg ja külm - mis kinnitas Liinu juttu sellest, kuidas viimasel ajal on muudkui sadanud ja sadanud ja sadanud... Nii et pidime oma poolpiduse päikese eest vist isegi tänulikud olema. Igatahes päevitamisplaanidest ei tulnud midagi välja, nii et suundusime tagasi kesklinna, kus tegime lihtsalt väikese tiiru ja siis võtsime suuna koju.

Sihukesi seinu leiab Porto kesklinnast täitsa mitu.

Koju jõudes kokkasime ühe mõnusa risoto ja hakkasime jälle hoogsalt tsillitama. Teate, see on ikka ilma skaibi vahenduseta palju parem! ;) Laupäeva hommikul tegime uue katse romantikamuuseumi leida. Lähenesime nüüd asjale teisest, kõrgemast küljest, ja kuigi muuseumist ei olnud ikka veel haisugi, siis vähemalt leidsime piisavalt päikeseromantikat. Ehk siis enam-vähem sama koht, ent vaade palju rohkem linnulennult. Võttis ikka natukene hinge kinni küll. :)

Paabulinnud paterdasid üsna suvaliselt ringi seal Kristallpalee aias - hämmastav, kuidas loodus suudab kokku kõlama panna sellised värvid, mida ühe inimese külge küll eriti hästi ei söandaks korraga riputada!

Nartsissiaeg oli seal juba läbi saaamas, tabasime veel viimast ilu - ja lõhna.

Ringi jalutades ja suunda turistikontsentratsiooni keskpunkti suunas võttes koorisime riideid üha vähemaks ja vähemaks ning selle aasta esimese välikohvikutsilliga sain ka esimese päevituse. Ärge muretsege, see on nii õrn, et ainult mina suutsin seda varjulises toas peeglisse vaadates endale ette kujutada. :P Ent mingi päikesepiste ajel igatahes tellisin ma Liinu eeskujul klaasi kohalikku õlut. Või võib-olla oli see nime pärast - no kuidas sa jätad siis Super Bocki tellimata?! :D Kusjuures maitse oli üllatavalt hea, selline lahe ja värske ja pisut sidruniline, mitte nii tugevalt õllemaitseline - küllap sellepärast see mulle peale läkski. Arvatavasti mu isiklik isa seda küll õlleks ei peaks. :D

Turismimelu all väljakul...

...ja kodud selle kohal kõrgumas. Pesu tilpneb aknast välja ning mutikesed-papikesed sisustamas päeva akende peal vahtimisega.

Kui kelneripoiss küsis, kas soovime veel midagi, ütlesin, et tahan seda liblikat, mis parasjagu tema ümber ringi laperdas. Sain ka!

Sealt edasi läksime teisele poole jõge, Gaiasse, ning valisime mitmete hulgast välja Sandemani portveinikeldri. Ma arvan, et selle poolt pani hääletama nende seksikas logo, millega on kõvasti turundusvaeva nähtud, ja nagu järeldada võib, siis õnnestunult. :P Ehk siis Sandemani keldrisse meelitas meid must mees Portugali tudengile tüüpilises keebis ja Hispaania tudengile tüüpilises kaabus - the Don. Igatahes sain ma teada, et portveinist ei tea ma ikka mitte kui midagi! Noh, nüüd siis natukene tean. Et on olemas ka valget portveini (daaa, eksole...) ning punaseid on laias laastus kaht tüüpi, ruby ja tawny, sõltuvalt "laagerdamise" ajast ning vaadi suurusest, milles seda hoitakse (esimest palju suuremas kui teist, et minimeerida õhuga kokkupuutel oksüdeerumist ning sellega kaasnevat värvimuutust, ent samas jääb ka maitse "tavalisemaks"). Enamasti segatakse portvein kokku mitme aastakäigu veinist; välja arvatud kui üks tähtis portveiniinstituut paar korda kümnendi jooksul otsustab, et konkreetse keldri konkreetne saak on n-ö vintage ning kõlbab segamata kujul paljudeks aastateks talletada. Ning vastupidiselt minu eksiarvamusele ei fermenteerita portveini kauem kui tavalist - ilmselt kujutasin ette, et just nii saadakse kangem tulemus - vaid lisatakse neutraalset viinamarjaalkoholi, et saavutada umbes 20%-line portvein. Fermenteerimine kestab hoopistükkis lühemat aega kui muidu veinil ja sellepärast portveini maitse ongi magus. Kogu see lõik on kirjutatud mälu järgi, nii et kui ma midagi puusse panin, siis selle kirjutame ilusti vanaduse arvele.

Pärast pooletunnist imeliselt lõhnavas keldris viibimist ja kahe sõrmkübaratäie portveini maitsemist pilt just umbes nii uduseks kiskuski. Nii vähe on õnneks vaja! :D

Seejärel seadsime sammud toidupoodi ja siis koju appi Liinu korterikaaslasele, kellel oli pühapäeval sünna. Tema vehkis teha kartulisalatit - ilma hapukooreta, aga sai väga hästi kreeka jogurtiga hakkama - singirulle ja täidetud mune; meie Liinuga kladdkaka't ning pirni-juustu pirukat. Kokku sai igati eeskujulik õhtusöök ning kui me pärast väljas käies Liinuga end pikkadeks tundideks ühte peaaegu-et-bluusibaari (sest õhkkond ja tol õhtul ka muusika olid sarnased) jutustama unustasime (samal ajal, kui teised kluppi läksid) läksid kõhud muidugi kole tühjaks ning keset ööd koju jõudes toimus veel metsik pugimine. Hea, et salatipotti voodisse kaasa ei rabanud! :D

Pühapäeval pärast hommikusööki asutasime mina ja Liinu end pikale-pikale jalutuskäigule. Luusisime ringi  esmalt surnuaias, mis oli eestlaste jaoks täielik vaatamisväärsus, ning seejärel mööda tänavaid, kus ei turist-Kata ega poolkohalik-Liinu iga päev ei marsi, trotsides üha nutusemaks muutuvat ilma. Väike lohutus oli mingist väikesest saiapoest kaasahaaratud kohv, mis 1) maitses väga hea, 2) serveeriti meile õlletopsidest, kuna kohvitopsid olid neil nimelt otsa saanud :D ja 3) maksis alla ühe euro!!! See oli ju lausa paradiis mulle, kes ma olin kolm päeva tagasi ostnud Brüsseli lennujaamast rohkem kui neljaeurose kohvi, ja olgem ausad, ega need latte'd, mida endale vahepeal siin Rootsis luban, ka just eriti palju odavamad ei ole... Alla vandusime oma seiklusele siis, kui igal sammul tossudest kostev LIRTS-LÄRTS muutus nii valjuks, et see jutuajamist raskendas, ning sõitsime mingi suvalise bussiga kodule pireke lähemale. Kusjuures see Porto ühistransport on minu arust imelik, sest kuigi bussid ei olnud minu sealoleku ajal kunagi kuigi täis, oli õhku kole vähe ja paha hakkas isegi rohkem kui vahel tipptunnil Tallinnas sõites...

Taolistes surnuaia-villades on kirstud ilusti riiulitel reas...

Esmaspäeval tundsime, et võiks ikka veel kõndimisega kanni vormida, ning läksime ostukeskuse asemel (mis mingi hetk poolenisti kavas oli) hoopis ühte suurde parki, sealt edasi mere äärde ja siis koju külma korterisse tekkidesse mattunult kvaliteetaega veetma. See, mida ma Lõuna-Euroopa korteritest kuulnud olen, küll kliima soojenemisele ei viita. Vastupidi, nende korterite ehitamise ajal ei saanud küll temperatuur vist kunagi alla 20 kraadi langeda, sest mingit viisakat küttesüsteemi neis ei eksisteeri. Aga veini kõrvale teed rüübata on ju ka omaette elamus. :)

Sähke teile rohelist! ;)

See pilt Juustulossist sai ekstra Lille jaoks tehtud.

Lükkasin jälle varbad liiva. Seekord eesmärgipäraselt.

Siis sõitsime kesklinna tagasi, ise näljast peaaegu kokku kukkumas; vedasime end poodi ja siis üle ühe üüüüüüüratult kõrge silla, mida ületavad ainult jalakäijad ning metroo, jälle Gaia poole, kus tegime väikese grüüneeine. Ehk siis minu puhkus oli täpselt nii nagu vaja: palju kõndimist ja kohaliku elu uudistamist, veinikelder ja piknik rohelises, varbad murus ja meres, ning mis kõige tähtsam - keegi, kellega saab alati seigelda ja pole kunagi igav. :)

Lõpetuseks üks lugulaul ka. Tagasiteel nägi minu reisiplaan ette neljatunnist peatust Brüsseli lennujaamas kahe lennu vahel, mis möödusid Pratchettit lugedes vaat et linnutiivul, ning märkasin isegi end aegsasti üldisest ooteruumist värava juurde ringi paigutada... Kuniks istusin seal ja kuulsin, et "...last call to Brussels Airlines flight to Copenhagen" ning mõistsin siis, et passin hoopistükkis SAS-i lennu värava juures, mis pidi Kopenhaageni poole väljuma ainult õige pisut hiljem (ega mina ei viitsinud ju piletilt täpset aega kontrollida, ning minnes oli ka pool reisi teise lennufirmaga, nii et lihtsalt süüdimatult e e l d a s i n, et olen õiges kohas)... Ega's midagi, paar kiiremat sammu mõnisada meetrit edasi ja ma isegi ei olnud viimane, kes lennukile sai. No kesse teeb nalja, kui ise ei tee?! :D