Pärast tüdrukute lahkumist, kui olin ära teinud oma teise eksami ja kaks sellele järgnenud päeva imekiiresti maha passinud, võtsin eelmise nädala neljapäeval taas ette tee Kopenhaagenisse. Lennujaamas maandusime nii mina kui ka Maarjat sisaldav Estonian Airi lennuk üsna üheaegselt, ehkki kodust minemahakkamisega läks mul ausalt öeldes jälle nii kolekiireks... (Muidugi mõista juhtus see vahetult pärast seda, kui oli aega veel KÜLL. Neid kaht seisundit eraldab minu jaoks enamasti vaid sekundi murdosa.) Seekord ma enam mingi bussiga üldse jamama ei hakanud ning Kopenhaageni rongijaamast veeretasime-lohistasime kodinad ja iseend jällegi sellesse suurepärasesse korterisse, mille võtmed mulle mõneks ajaks usaldatud olid.
Loomulikult olime hirmus näljased, nii et põikasime kohe supermarketist läbi. Maarjal oli uudistamist küllaga, sest kõik toit oli ju nii teistmoodi kui Eestis. :D Samuti, nagu selgus, oli ikka pea igasse asjasse midagi potentsiaalselt ebavajalikku sisse topitud. Kuid tegemist oli Aldi ketiga, mis (vähemalt selles konkreetses esinduses) ei hiilga just kvaliteedi, tervislikkuse ja väga laia valiku poolest. Siiski, hiljem kodus avastasime, et vähemasti makaronid olid ökoloogilised... Päris pikk minut kulus veiniriiuli ees, kus mina sattusin täiesti meeltesegadusse, teadmata, millist odavat veini võtta! Lõpuks valisin ühe välja, sest see oli odav. :D Kuna meie korter asus 4. korrusel, tekkis Maarjal ja kohvril trepikojas ühtäkki magnetiline tõukumine... Ning pidin ise oma leiva jm kraami üles lohistama. Aga ega ma kogu selle jooksmise kõrvalt olengi jõutrenni unarusse jätnud, nii et kulus vast ära. :P Ja see oli seda väärt, sest kohvrist tuli muuhulgas välja päris kodune leib! (Aitäh leivaküpsetajale!) Keerasime kähku kokku ühe mõnusalt koorese seenepasta ja lahti veini ning pärast sööki viitsisime end veel vaid diivanitel kerra tõmmata ja juttu ajada. Ning nosida magustoiduks Valio Forte juustu Maarja enda tehtud supertšillipaprikapläustiga. :P
Reede hommikul võtsime vabalt (võin etteruttavalt öelda, et seda tegime tegelikult igal hommikul. Tark ei torma), ent kuna saime maast lahti üsna mõistlikul ajal, siis hakkasime kesklinna poole jalutama vist juba umbes kella 10 paiku. Kopenhaagen on selline linn, kus mul vahepeal tekib tunne, et olen miniatuurne. Tänu ratta- ja kõnniteedele on ta suhteliselt avar; sama olen ma öelnud ka Lundi kohta, aga kuna Kopenhaagenis on kuidagi sihukesed kõrgemat sorti majad, siis mulle tundubki, nagu oleksin omaenda igasugustes mõõtmetes kahanenud.
Kõigepealt trampisime natuke ringi eesmärgiga leida SEB automaat, kust ma saaksin ehk raha välja võtta (meenutagem, et mu kaardi kiip oli jätkuvalt lukus, aga SEB automaat Lundis kasutas magnetriba, nii et sain ikkagi vähemalt sularaha välja võtta). Selgus, et neil on seal küll mingi karm kontorihoone, aga klientidele mõeldud panka hoopiski mitte, automaadist rääkimata. Kontorihoone vastuvõtulaua neiuke vahtis mind kui hullumeelset, kui temalt selle kohta küsisin, nii et ma tõesti ei kujuta ette, mis asju see SEB seal Kopenhaagenis õieti ajab. Kuna rahatu ma olla ei tahtnud, otsustasin mõne teise pangaga õnne proovida. Nordea andis mulle raha JA tegi ka kaardi kiibi uuesti lahti (seda oli mulle juba Eesti SEB näitsik öelnud, et teoreetiliselt on see võimalik, kui ma kiipi lugevas sularahamassinas õige PIN-i sisestan...) - no mis siis edasi elul viga oli?! Muudkui aga mine ja kuluta! Ning seda me tegime.
Esialgu sattusime täiesti kogemata ühte täiesti vahvasse pudinate-ja-värgenduste poodi nimega Notre Dame, kust ma ostsin jõuluks... Aga HAAAAA, ma ei ütle, mis ma ostsin! Igal juhul on see ühele "Bullerby laste" fännile seoses jõuludega väga sümboolne element! :P No hea küll. See oli põrsakujuline piparkoogivorm, mida oli "lausa võimatu Lasse käest kätte saada". Oi, kui rahul olen ma oma põrssaga! Kotis ostsin ja puha... Igal juhul oli seal veel palju vahvaid nõusid jm köögiasju, muude tubade asju, pakkimisasju, kaarte, jõulukaunistusi jne jne. Ning kakud näikse olevat väga moes! (Mitte kuklid - need on ju ajatu klassika - vaid "öökullid".) Ma pean mainima, et muidu ma väga ostmise pooldaja ei ole, aga selles poes suutsin ilma suuremate südametunnistuse piinadeta välja ohata kõik oh-tahaks-seda-d ja oh-tahaks-toda-d. Kui lõpuks end sellest nunnundusest välja rebida suutsime, oli nälg juba parasjagu peale tulnud, ja kuna olin Nelelt saanud soovituse ühele India restoranile, mis asus Christianshavni linnaosas, siis mõtlesin, et jalutame siis enne seda veel ka läbi Christiania... Ja siis me sattusimegi poolkogemata... Roheliste laternate piirkonda. :D Tähendab, ma teadsin küll Christiania kohta, et seal kanepit müüakse (ja võimud pigistavad selle koha pealt silma kinni, või õigemini mõlemad silmad), aga olin seni siiski kujutlenud, et ikka mõne ukse või nurga taga või nii... Aga ei, täiesti REAALSED TURULETID olid selle jaoks! :D Ja see toob natuke tagasi selle juurde, miks Christianias on mõnedes kohtades pildistamine keelatud - kirjade järgi on kanep siiski kogu Taanis illegaalne, nii et pole mingeid fotosüüdistusi tarvis! :D
Mm, ja teel Christianiasse avastasime väga tähtsa koha - sealt tulebki Dansukker!
Ja promeneerisime mööda vingetest kortermajadest, kus korteriga kaasnev parklakoht ilmselgelt ei ole mõeldud autole... Andmed puuduvad, kas kirik samuti parklakohta omab.
Trinzale!
Pärast kõike seda kondamist olime otsast otsani nälga täis ning rühkisime otsustavalt mööda tänavat, kus pidi olema see India söögikoht. Leidsimegi! Ainult et... oli teine väga vaikne. Nii vaikne, et suisa ühtegi inimest ei olnud. Isegi teenindajaid mitte. Ehk siis koht, millest mõte oli meid viimase tunni veel käimas hoidnud, oli kinni, mis kinni... Tiirutasime siis siin ja seal tänavate vahel, aga igal pool pakuti ainult kohvi ja saiakest või võileiba ning see ei kvalifitseerunud küll lõunasöögiks. Pealegi oli meil südames kindel nõu ja tahtmine aasiapäraselt einestada. St India, Hiina, Tai, mõni Lähis-Ida koht... Andke aga siia! Kuid ei antud ühti. Kui olime jõudnud välja kesklinna ja ka seal tiirutamisega suutnud pea üsna ringi käima ajada, andsime alla ning sisenesime kohta nimega Zoo. Välja tahvlile kirjutatud menüü tundus paljutõotav. Sees selgus, et tegemist on baariga ja ega see menüüd oluliselt laiem polegi. Ning serveeritakse rohkem suupisteid kui päris sööki. Siiski leidus seal ka paar salatit, mille me siis omale tellisimegi... Minu oma vähemalt oli hea (Nizza). Maarja näris põhimõtteliselt silo kuivikutega (Caesar). :D Aga baarmanid olid silmale head ja see tundus üldiselt seda tüüpi koht, kus ma meelsasti õhtusel aal mõne kokteili limpsiksin.
Ja mis sa, hing, siis sihukese läbikukkumise peale ikka muud teha oskad kui põigata poest läbi ja suunduda koju tortillasid tegema. Oma suurepärases laenatud köögis. :)
Pärast esimest tortillat oli mul juba kõht täis, aga kus sa siis võid liigsöömise pahet jätta! Sisse mahtus veel teinegi ja siis veeresime jälle diivanile. Liigutada oli tahtmist ainult niivõrd, kui oli vaja külmikust uus siider tuua... Nimelt on minu siidrisoolikas üldiselt üha enam ja enam umbe kasvanud/kasvamas, aga tegelikult teeb Carlsberg ühte kole head Somersby't ingveri ja sidruni maitsega, ja neil on aega umbes-täpselt nii kaua, kuni ma Eestisse tagasi kolin, et seda ka meile eksportima hakata! Nagu allolev pilt vihjab, siis lõplikult oimetud me siiski ei olnud, kuna Maarja suutis veel järgmise päeva plaani teha ning mina fotokat tõsta...
Esimesel hommikul tegime tassi sisse tavalist pätikohvi, aga edasi avastasime juba peenemad seadeldised. Selline kann käib lahti ülemiseks, keskmiseks ja alumiseks osaks, mis on omavahel toreda toruvärgiga ühendatud. Alumisse pannakse vesi, keskmisse kohvipuru ja ülemisse voolab kohv, kui pliidile pandud kannus on vesi keema hakanud ja läbi kohvipuru ülespoole filtreerunud. Kohvitegija samal ajal teeb oo ja aa ning üritab üles leida need kaks halli ajurakku, mille külge on kleepunud veel natuke keskkoolifüüsikat, ning seda kummalist kohvinähtust seletada.
Laupäeval tegime esiteks tiiru, et sattuda second-hand riideäride tänavale, mida oli meile juhatanud turismibüroo töötaja ja mille leidsime vaevata üles... ainult et pigem müüdi seal mööblit ja muud säherdust vanakraami, nii et meie lootused endale imelised outfit'id leida luhtusid kärmelt. Mis seal's ikka. Läksime jälle kesklinna ja töllerdasime esiteks botaanikaaias ning seejärel söögiturul, OIIIIII, see oli vahva! Ärgu botaanika nüüd solvugu, aga sel turul mõtlesin, et taimed ei huvita mind absoluutselt enne, kui nad on toiduks saanud/saamas. Teist korda kolme päeva jooksul läksin totaalselt hulluks, tahtsin kõike saada ja kirusin end mõttes, et pole rohkem lotopileteid ostnud. Sest oleks mul palju raha, võiksin ma sinna turuhoonetesse üsnagi sisse kolida. Pagari- ja kondiitriletid, maitseained, joogid, teed-kohvid, õlid, puuviljad, köögiviljad, lihad, kalad, mereannid, juustud (ei, ärge rikkuge seda oivalisuse jada mustadest sokkidest mõtlemisega!), vorstid jne jne jne. Meie võtsime kätte ja ostsime pool kilo sinikarpe!
Tegelikult on nii, et meie peatuspaik asus (noh, asub jätkuvalt - ei olnud kanajalgadel majake) väga multikultuurses linnaosas, nii et tee sinna on ääristatud kõiksugu eri rahvuste söögikohakestega. Ja nii me siis oma eelmise päeva feili heastamiseks ühte Hiina restorani sisse marssisimegi. Menüü oli vägev nii valiku kui hindade poolest, peaks mainima, nii et lõpuks otsustasime mingi 7-käigulise eripakkumise kasuks. Ahjaa, ja meie teenindaja (meie ja selle teise külastajate paari, sest ega rohkem kedagi polnudki, ehkki koht oli üsna suur) ei olnud inglises just väga tugev, nii et päris naljakas oli vaadata Maarjat üle laua siplemas ja talle selgeks teha üritamas, et me tahame kraanivett ning vahetada jäätise välja frititud ananassi vastu. Lõpuks saime mõlemat, aga muidugi konksudega. Kraanivee eest pidime siiski maksma, ent vähemasti ilutses meie ananassi juures ikkagi jäätisepall, ehkki onu ise enne korduvalt enne kinnitas, et "no ice cream, no ice cream, just ananass!"
Söögist endast ka. Alustasime kanasupiga, seejärel toodi meile kevadrullid ning siis frititud tiigerkrevetid ja frititud kalmaarid magushapu kastmega. Sinna juurde serveeriti ka riisi, nii et tegelikult oleks võinud see söömaaeg sealkohas lõppeda - kõht sai täis. Ma ei pane välja auhinda sellele, kes arvab ära, kas me lõpetasime, sest see on liiga lihtne... Siinkohal turgatas Maarjale pähe ka kogu selle õgardamise vahel üks pilt teha. Ja siis toodi kaks järgmist käiku - miskid pardijupid kastmes ning miskid sealihatükid ja bambusevõrsed teises kastmes. Mõlemad olid head, aga minu südame võitis part. Tõepoolest ma arvan, et see part läks mulle südamesse, sest kõhus enam ammu rohkem ruumi polnud. Enne magustoidu toomist lasti meil pisut hinge tõmmata, ja vot siis oleks küll tõesti-tõesti pidanud leidma selle kübekese tahtejõudu, et magustoidust loobuda... Sellega poleks eriti midagi kaotanud, sest need frititud ananassid olid ikka liig, mis liig. Ning samas (eriti võrreldes eelneva toiduga) mitte midagi erilist. Ei tea, kas tuli see küllastumusest või muust, aga krõbedaks frititud tainas tundus ühtäkki õlist lirtsuv ja mõttetu. Niisiis kaevasime ananassi ümbise seest välja, pistsime nahka, maksime arve ja loivasime minema. :D
Pühapäev oli meil Kopenhaagenis viimane. Nii hea oli ärgata, kui kõht oli jälle tühi! Selle Hiina toiduga lõpetasime umbes kella 4 paiku ning õhtusöögist ei tulnud isegi mitte mõtet pähe. Karbid võisid väga vabalt ka järgmist päeva oodata! Võtsime ette jalutuskäigu Frederiksbergi, tuiasime veidike pargis ning vajusime seejärel maa alla... Seal oli nimelt kunagistes veehoidlates moodsa klaasikunsti muuseum. Kunstist, nagu välja tuli, me Maarjaga kumbki suurt ei hoolinud, mille võib küll muidugi panna ainult meie ignorantsuse arvele selles valdkonnas, aga see keldris kolamine oli päris vahva.
Viimaks oli käes see kauaoodatud moment, kui saime minna koju ja hakata oma karpe valmistama! Ooooo, karbid! Nad natuke ehmatasid meid ka, sest algul ei tohtivat nad lahti olla, aga meie omad olid peaaegu kõik. Õnneks otsustasid nad prepareerimise-küürimise protsessi käigus enamjaolt uuele elule ärgata ja vaguralt luugid kinni tõmmata. Ainult selleks, et saaks need porru, sidrunheina ja veiniga pannil podisedes jälle lahti lüüa... Mis jäi ka nende viimaseks teoks siin maailmas. Täname karpide ennastohverdavuse eest, kuna söök sai tõesti hea!
Siis tegelesime pisut pakkimise ja kraamimisega, lohistasime oma tonnise kohvri (et see siider ka nii palju peab kaaluma!) rongijaama ning asusimegi üle lahe Rootsimaa poole teele.
(jätkub)
No comments:
Post a Comment