Ennäe!

Uskumatu, aga tundub, et meil on nüüd ikkagi kodus nett! Kui kauaks - ei tea... :)

Esimene koolinädal on möödas, aga igaks juhuks ei taha oma kahe esimese aine (siin on majanduse erialal süsteem selline, et igal poolsemestril jookseb paralleelselt ei rohkem ega vähem kui kaks ainet) kohta liiga avalikke kommentaare veel teha... Võin vaid öelda, et elu on väga matemaatiline. :D Muidugi on mul juba ka õnnestunud puududa, nimelt läks mul täna natuke sassi ning arvasin, et loeng hakkab kell 2, kui tglt oli 12... Pooljuhuslikult enne tundi raamatukogus töllerdades avastasin, et oih, ma peaks juba 15 minutit tagasi audikas olema. Ega's midagi, jõudsin vähemalt loengu teiseks pooleks kohale...

Esimesed rootsi lihapallid kartulipudru ja pohlamoosiga ning ka maailma parimad kaneelikuklid, mis ma eales saanud olen, on nüüdseks igatahes söödud. Välistudengid on siin kõik jaotatud nn mentorgruppidesse ning meie mentorid sellise õhtusöögi meile kolmapäeval korraldasid. Kui üldiselt saan oma arust ka ilma kirjakohti kontrollimata päris adekvaatsete kaneelisaiadega hakkama, siis ausalt, selle retsepti ma küsin kindlasti, ajan näpuga järge (ja pärast kirun, et ikka ei tulnud samasugused) ja teen kaneelisaiu igaühele, kes mulle külla tuleb! Ning neid juba on mõned konkreetselt plaanis. ;) Selle nädala tähtsündmused on aga need, et 1) soetasin omale ratta ja 2) liitusin nation'iga. Nii üks kui teine vajab loomulikult pikemat selgitamist.

1) Ratas. See oli mu murelaps kõik need kaks eelnevat nädalat. Jalgsi linna keskpunkti ehk katedraali ja ülikooli peahoone juurde jõudmiseks kulub 25 min, raamatukokku 30 min, majandusteaduskonda 40 min... Tähendab, tasuta trenn on muidugi tore, aga kuna ma hea meelega tegeleks ka jooksmisega edasi, siis ei taha päris kogu liikumisse investeeritavat aega ka kõndimisele kulutada. Igatahes olin ma üsna murelik, kuna head ratast odava hinna eest (maksimaalne tulemus minimaalse pingutusega...:D) on raske leida. Põrkasin mingisse rattapoodi ja seal tahtsid nad kõige käruma ratta, mida mu silmad eladeski näinud on, eest 1150 krooni (Rootsi oma, muidugi mõista). No ilmselt oli see töökorras ja kõik, aga nägi välja selline väga suur, pruun ja kohmakas, umbes nagu üks eriti iidne rattaromu, mis vedeles mingi aeg kuskil... kas meie enda või mu vanavanemate õue peal... ma arvan, et see oli see, millega emps metskonna ajal sõitis ja kuhu kodarate vahele mu kotad pidevalt jäid, kui ma pakikal istusin... Oih, kuhu ma nüüd jäin? - Ahjaa, ja siis veel kõik hirmujutud, kuidas igatepidi võid saada kas varastatud ratta või ratta, mis kukub kolmandal päeval juppideks ning mille müüjat sa enam kunagi ei leia, ja istu siis üksi, jällegi ilma rattata... Ning mina pean end just seda tüüpi isikuks, kellega sihukesed asjad juhtuda tavatsevad. Aga võtsin siiski südame rindu ja otsustasin netist kuulutusi vaadata. Kirjutasin kahele, kellest üks oli jõudnud oma ratta juba ära müüa, ning teine oli nõus, et tulen asja uurima.

Loomulikult elas ta 4 km kaugusel. :) Ja loomulikult panin ma hooga õigest tänavast mööda, aga väike lisadistants ei tee ju paha. No ja kui pärale jõudsin, selgus, et tegemist on suure kortermajaga, aga ma ei olnud tüübi telefoninumbrit küsinud... :D Eks ma siis seisin seal pisut, kuniks nägin kedagi uksest sisse minevat ning lihtsalt hüppasin ligi ja küsisin, et tere, ega te juhuslikult Erikut ei tunne, kes siin majas elama peaks? Juhuslikult tundis küll, kuna Erik oli nimelt tema naaber. :D See läks seega üpris valutult. Üpris valutult läks ka see, et ratas tundus täitsa kobe - niivõrd, kui mina olen võimeline mingi ratta kobedust hindama - no ikka selline vanaema stiilis ja piisavalt roostes, esituli on nässus ning tagumine kumm ka. Viimane oli ka kuulutuses märgitud, et see tuleb ostjal endal uus muretseda. Aga tulest juttu ei olnud. Ning kuna mu üks elukaaslane, hollandlane Daan, oli ennist mulle öelnud, et ma pean "enda õiguste eest seisma ja hinnast alla kauplema" :D, siis tõmbasingi osavalt kulmu kortsu ja suu vissi ning teatasin, et katkise tule nimel tahaks ma pisut soodukat saada. Kuulutuses nimelt oli seisnud, et ratta eest tuleb välja käia 1000 krooni. Kui palju? tahtis Erik teada. 800, pakkusin mina. 900, arvas Erik. 850, ütlesin mina. Ja ratas oligi minu! JA - sain ka luku täitsa muidu kaasa, ning see on igati priima lukk, see U-kujuline ehk kõige tugevam! Sellised maksavad uuest peast oma 150 krooni!

Siis lükkasin ma oma uue ratta uhkelt käekõrval läbi linna koju, tehes vahepeatuse supermarketis, et soodsat tehingut suure jäätisega tähistada ning nagu iga teine normaalne lundlane, oma sõiduriista seniks sadade samasuguste sekka rattahoidlasse lukustada. Ja kujutage ette, kui ma tagasi tulin, siis EI OLNUDKI see ära varastatud! :D Ega jah, katkine ratas poleks ilmselt varga esimene valik. Ning muide, meie esimesel päeval rääkis politseionu meile, et rooste on ka päris hea liitlane, sest mõistlikus koguses ei sega ta rattasõitu sugugi, aga varganägusid küll. Igatahes katsun ma homme koera sabast ka üle saada ning uue kummi muretseda, rootslane Dan lubas mind õpetada, kuidas see siis ka ära vahetada.

Sa püha müristus, eladeski poleks arvanud, et MINA võiks jalgrattast nii palju jahvatada!

2) Mis asjad on nation'id? Põhimõtteliselt tudengiorganisatsioonid, milles käib kogu kooliväline elu. Neid on Lundis kokku 13 ja kunagi ammu-ammu tekkisid nad selleks, et ühendada ühest piirkonnast pärit üliõpilasi. Enam ei ole aga päritolu tähtis ning igaüks võib liituda, millise nation'iga vaid tahab. Igapäevasemad nähtused on pubiõhtud, klubipeod ning lõuna pakkumine, mida iga nation teeb tavaliselt 1-2 korda nädalas, nii et iga päev on põhimõtteliselt võimalik kuhugi sööma-jooma-tantsima minna, kui nii võib öelda. Aga on ka muid üritusi, nt pidulikumad õhtusöögid, spordi- ja kultuuriüritused jne. Ja tore on see, et kõik nation'id on ühinenud suureks organisatsiooniks nimega StudentLund, nii et kui oled ühe liige, siis saad osaleda ka kõigi teiste nation'ite üritustel (v.a. mõned üksikud kinnised asjad).

Sellest järeldub, et üldiselt ei ole väga vahet, millisega täpselt liituda. Ahjaa, unus mainimata, et liituda üldiselt tuleks, sest siis on võimalik suht mõistliku raha eest väljas käia, samas kui linna "normaalsed" kohvikud, pubid (ja ma ei tea, kas siin mõni klubi ka on, no ju vast ikka) jmt on vääääga kallid. Aga mina, nagu ikka, ei taha midagi teha moepärast ning seepärast kulus mul nation'i väljavalimiseks üüratu aeg. :D Lõpuks valisin ühe väiksema, mis jättis sümpaatse mulje. Ning kui mingi hetk otsustad "töötada" nt lõunasöögi ajal kokana või õhtul pubis baaridaamina, siis iga kuu lõpus korraldatakse neile vabatahtlikele korralik tänuüritus söögi jm kraamiga. Pluss loomulikult saad ise ka süüa, kui köögis käed külge paned. Ja ma mõtlen, et võib-olla oleks see mingi hetk täitsa tore. :) Igatahes homme on meil esimene "omade" üritus, piknik pargis. Loodan, et ilm tuleb ilus, sest ma kavatsen minna. Hoidke pöialt!