Nädalavahetus selja taga ja ütlen ausalt, et see on neljapäevast saati möödunud üsna mõnusalt arvutivabalt. No reedel tegin üht-teist asjalikku, aga näiteks eile terve päeva ning täna kuni praeguseni ei pannud teda üldse käimagi. Aga kõigest järgemööda.
I
Neljapäeval siis läksime mina, Anna, ja veel üks meie kursaõde Danna (kellega alles hiljaaegu tutvusin) Landskronasse Codruta juurde. Tal on seal väga nunnu väike korter, elab koos oma poisiga. Või noh, pole vist enam sobilik "poiss" öelda, kui nad juuli lõpus abielluvad - 400 inimesega pulmas! Aga nad on rumeenlased ja nii see pidavat seal käima. Sugulussidemed on väga tugevad ja pool rahvast on kutsunud nende vanemad, kes on ise siis omakorda nende külaliste pulmas kunagi käinud vmt... Igatahes minu arust üsna nõme süsteem. Üks asi, mida ma luban, on küll see, et mina oma pulma ei kutsu mitte kedagi ainult SELLE pärast, et mind on kunagi kutsutud. Te saate seal olema sellepärast, et ma TAHAN, et te seal oleksite. ;) Aga jätkem nüüd see valejälgedele juhtimine; Kata meheleminekuni on veel kõvasti aega!
Nii, kuhu ma jäin nüüd... Ahjaa, Codruta juurde, kes oli, nagu välja tuli, terve eelmise ja pool käimasolevat päeva vaaritanud ja mooritanud, nii et meile serveeriti nüüd äärmiselt peen nelja(!)käiguline lõuna. :P Minu arust oli kõik see toit väga hea, Dannale meeldis ka (tema on nn teise põlvkonna immigrant Rootsis, muidu Tšiili päritolu), ainult Anna krimpsutas mõne asja peale nina ja ütles, et harjumatu tema jaoks. Mis on naljakas, sest ta on islandlane, ja põhiliselt oli tegemist liha ja kartuliga, mida Põhjamaade rahvad ju enamasti harrastavad... Nojah, suitsupekki degusteerisime ka ja see oli isegi minu jaoks paras väljakutse, aga kui sain üle mõttest, et suus ringi käib paljude poolt palavalt põlatud pekitükk, siis suutsin suitsust maitset ja sulavat konsistentsi tegelikult isegi nautida. Ja ärge nüüd tehke järeldust, et meile serveeriti rusikasuurusi pekikamakaid - igaühele oli umbes kuupsentimeetrine tükk maitsemiseks. :) Aga esimeses käigus oli veel üks väga hea pommusalat, õigemini rohkem määre, mis käis saia peale. Ehk siis pommu oli ära grillitud ja kooritud ning juurde pandud parajalt palju sibulat ning isetehtud majoneesi. Küll see oli minu arust hea! Samas Annale meeldis see kõigist asjust kõige vähem, isegi vist pekist. :D Järgmisena tuli koorene kanafileesupp ja pearoaks ahjus tehtud lihalõigud, mis olid üleöö marinaadis laagerdunud, ning kartulipüree. Siis oli kõht juba väga täis, aga loomulikult pressisime kõik veel sisse üüratu tüki vaniljekreemi-vahukoore-marjatorti. :P Pärast me muidugi ei jaksanud enam liigutada, pidime pool tundi istuma, enne kui suutsime oma tagumendid uksest välja Landskronaga tutvuma hiivata.
Nii, kuhu ma jäin nüüd... Ahjaa, Codruta juurde, kes oli, nagu välja tuli, terve eelmise ja pool käimasolevat päeva vaaritanud ja mooritanud, nii et meile serveeriti nüüd äärmiselt peen nelja(!)käiguline lõuna. :P Minu arust oli kõik see toit väga hea, Dannale meeldis ka (tema on nn teise põlvkonna immigrant Rootsis, muidu Tšiili päritolu), ainult Anna krimpsutas mõne asja peale nina ja ütles, et harjumatu tema jaoks. Mis on naljakas, sest ta on islandlane, ja põhiliselt oli tegemist liha ja kartuliga, mida Põhjamaade rahvad ju enamasti harrastavad... Nojah, suitsupekki degusteerisime ka ja see oli isegi minu jaoks paras väljakutse, aga kui sain üle mõttest, et suus ringi käib paljude poolt palavalt põlatud pekitükk, siis suutsin suitsust maitset ja sulavat konsistentsi tegelikult isegi nautida. Ja ärge nüüd tehke järeldust, et meile serveeriti rusikasuurusi pekikamakaid - igaühele oli umbes kuupsentimeetrine tükk maitsemiseks. :) Aga esimeses käigus oli veel üks väga hea pommusalat, õigemini rohkem määre, mis käis saia peale. Ehk siis pommu oli ära grillitud ja kooritud ning juurde pandud parajalt palju sibulat ning isetehtud majoneesi. Küll see oli minu arust hea! Samas Annale meeldis see kõigist asjust kõige vähem, isegi vist pekist. :D Järgmisena tuli koorene kanafileesupp ja pearoaks ahjus tehtud lihalõigud, mis olid üleöö marinaadis laagerdunud, ning kartulipüree. Siis oli kõht juba väga täis, aga loomulikult pressisime kõik veel sisse üüratu tüki vaniljekreemi-vahukoore-marjatorti. :P Pärast me muidugi ei jaksanud enam liigutada, pidime pool tundi istuma, enne kui suutsime oma tagumendid uksest välja Landskronaga tutvuma hiivata.
Linn ei ole väga suur, vist ca 50 000 inimest, ja midagi ülimalt atraktiivset seal ka ei ole. Siiski, näiteks leidub vana veetorn, mis näeb välja just selline, millises Rapuntsel võiks elada, ja üsna pirakas linnus (Landskrona Citadellet), mis natuke meenutas mulle Kuressaare linnust, ehkki on tehtud punasest kivist. Ning väidetavalt ka miskine Euroopa keskpunkt, mille märkimiseks oli muidugi monument, ainult et praegu ma netist küll mingit infot ei suuda leida, et mis arvestusega see keskmine peaks olema... Kaks põnevat fakti aga Landskrona kohta, mida ka mina kuni praeguse hetkeni ei teadnud: 1) see on ainus Rootsi linn, kus sõidavad trollibussid; ja 2) Võru ning Landskrona on sõpruslinnad. Vahi vaid! Tuur lõppenud, istusime veel veidikeseks maha ning limpsisime Vana Tallinna koorelikööri ehk Eesti Bailey's-t, mille mina olin külakostiks viinud. Ning mina suutsin isegi juba sisse pressida veel paar pisikest kotletti, sest viimati söödud roog oli ometiks tort ja ega see kooreliköör ka just südame läikimise vastu ei aita. Ja pärast tohutult pikka kemplemist Codrutaga sain ma lõpuks ikkagi end kraanikausi äärde pressida ja pisut nõudepesuga aidata, ehkki vahepeal mulle tundus, et võib-olla ma ei näita rumeenia kultuuriruumi vastu piisavalt austust üles. Mulle tundub, et nende jaoks on see võõrustaja ja külalise suhe palju olulisem kui meil eestlastel, kes me hilinevatele külalistele julgeme noa ja sibula pihku pista, sest meie plaanitud suurejooneline õhtusöök ei ole veel kaugeltki sellises valmimisastmes, et seda keegi süüa võiks... :)
II
Reedel oli koolipäev, pärast mida ma isegi läksin ja asjatasin pisut aega raamatukogus... Samas pidi silm kogu aeg artiklit lugedes kinni vajuma, mis siis, et oli huvitav. Õnneks oli mind aga ootamas kohting Nelega, kellele ma ennast ise väga vapralt külla kutsusin, sest tal olid tegelikult enam-vähem plaanid olemas... :P Õnneks on Nele selline väärt naine, kes mõistab, kui teisel inimesel - eestlasel - on vaja veini juua. Seda me tegimegi, pluss sõime pitsat, pluss vaatasime iluvõimlemise võistlusi, mis sel nädalavahetusel Tartus toimusid. No minu jaoks ikka jälle VÄGA ulme vaadata, kuidas saab... ja pange tähele, ma ei ütlegi nüüd "nii painduv olla", vaid hoopis võimatum tundub minu arust neid palle ja rõngaid kümnete meetrite kaugusele loopida ja samal ajal ennast täpselt õigesse kohta kukerpallitada ja niimoodi sõlme väänata, et kuidagimoodi pole võimalik aru saada, mismoodi see vahend jälle kinni püüti! Umbes kella kümne paiku jõudsin koju ning hollandlased istusid koos kahe oma sõbraga köögis ja hakkasid just sättima minekule piljardit mängima. Väga lahkesti kutsuti mind ka kaasa ja kuigi ma piljardit ei oska ega eriti ka armasta, olin nõus kaasa minema. Pärast läksime veel ühte briti pubisse istuma, kus täiesti juhuslikult sain tuttavaks veel ühe Eesti tüdrukuga, kes siin juba sügisest saati on. Pärast üritasid Sânne ja Daan väita, et me jutustasime tund aega, ehkki nii see kindlasti ei olnud! Samas päris palju mulisemist oli küll. Nii et sain täitsa arvestatavalt palju emakeelt kõneleda reedese päeva jooksul. :) Koju tagasi jõudsime vist enne kahte, aga siis istusime veel tund aega köögis ja pläkutasime. (Jep, need hollandi poisid on mul siin ühed igavesed pläkutised!) Kuniks ajasime Elini üles (sest tema tuba on ju kohe köögi vastas) ja ta tuli ka pläkutama. Daan tegi mulle võileiva nii rasvase salaamiga, et see lihtsalt nirises mul mööda kätt alla! :D Aga muidu olin ma selle võiku eest igati tänulik muidugi.
III
Eilne plaan nägi välja nii, et kõik ärkavad umbes kella 11-ks üles, siis sööme koos brunch'i ning sätime Taanimaa poole teele. See oli minu geniaalne ettepanek, ja ütlen ausalt, et sujus veatult. :) Sânne oli ostnud bagetti ja mina tegin pannkooke, nautisime kohvi ja oli üldse väga mõnus hommikupoolik. Sânne rääkis, kuidas ta oli umbes kell 9.45 üles ehmunud selle peale, kui Stefan kogemata uksega paugutas, ning peaaegu silmapilkselt uuesti magama jäänud, nii et ainus asi, mida ta jõudis mõelda, oli: "Kõik on korras, Katrin lubas kella 10-ni magada!" :D
Kopenhaagenis läks meie seltskond esialgu lahku. Stefan, Sânne ja Daan läksid Carlsbergi õlletehasesse; mina, Dan ja Elin aga turuleeee! :) Kõigepealt ma igaks juhuks läksin natukene valesti - no et ikka põnevust üles kruttida. Õnneks selle aja peale, kui Dan juba mingitelt teistelt tegelastelt, kes juhtusid samuti turistid olema, teed küsis, tuli mul ka meelde, kuhu minema pidi. Nii et kohale jõudsime ja saime igasugu häid asju mekkida. Pärast jalutasime veel mööda poodlemistänavat, tehes aega parajaks, kuni teised oma õlletiiruga valmis saavad, sest siis pidime kõik koos KFC-sse (kanale spetsialiseerunud kiirtoidukas) sööma minema. Kuniks mingi hetk tuli välja, et nemad istuvad juba seal ja lakuvad sõrmi, kui meie näljastena igavikulisi minuteid kuskil üüratus kaubamajas küünelakkide, triiksärkide ja kondiitritoodete vahel veedame - tõprad! Igal juhul lendasime ka kohale kui vihased herilased ja kulutasime minu arust täiesti ajuvaba summa seda absoluutselt mittevääriva toidu peale, aga no mis sest enam... Seal liitus meiega ka Arvid, kes ei saanud kohe hommikul tulla, sest ta pidi järjekordset hokimatši vilistama. Seejärel jalutasime veel pisut linna peal ringi, nii kesklinnas kui Christianias, ja üritasime leida kohta, kuhu ennast maha istutada. Lõpuks mingi baariga ikka trehvas ka, seal oli isegi päris lahe, ja õlu oli ainult 25 Taani krooni! Meie Eliniga muidugi jõime siidrit.
Nagu ikka, hakkas Stefan üks hetk pasundama, kuidas ta sureb kohe nälga (spordipoiss, noh, sööb palju ja tihti!), ja nii pidime pubist lahkuma. Leidsime mingi hiinaka, kus kõik peale minu võtsid buffet-laua; kuna minul oli kõht ikka veel rämpskana täis, siis piirdusin supiga. Naljakas oli see, et seal oli megamiljon silti üles riputatud, mida kõike tohib ja ei tohi teha. Näiteks üks, et kui jätad väga palju toitu taldrikule järele, siis pead topelt maksma. Sellest hakkas arenema situatsioonikoomika teemal, mille kõige eest tuleb topelt maksta, mis lõppes sihukese ebasündsa naeruralliga söögilauas, et me täiesti ausalt lihtsalt kõõksusime ja väänlesime oma toolidel, mis ei olnud kahtlemata üldse viisakas ega midagi... Õnneks olid seal peale meie veel ainult ühed kliendid. Pärast sööki olime muidugi jälle probleemi ees, et kuhu edasi. Lõpuks ei läinudki edasi, vaid hoopis tagasi sinna pubisse, kus varemgi olime, ainult et selleks ajaks olid nad ka ülemise, tantsukorruse lahti teinud, nii et saime sinna minna ja reedeõhtuseid klubitavaid taanlasi jälgida, mis oli päris huvitav. Et kes kuidas tantsupõrandal vastassoo tähelepanu võita üritab. ;) Mingi hetk aga vajusime kõik üsna korraga ära, kole väss tuli peale ja siis jalad, päästke kere, et rongi peale saada. Ma jäin ikka nii korralikult magama, et kui Sânne mind Lundi jõudes üles raputas, siis sain hetkeks täitsa kurjaks - kuni meenus, et ma polegi oma mõnusas voodis. Õnneks ratta seljas magama ei jäänud ning ümber ei kukkunud ja umbes kella 4 paiku sai juba silma ilusti kinni.
Nagu ikka, hakkas Stefan üks hetk pasundama, kuidas ta sureb kohe nälga (spordipoiss, noh, sööb palju ja tihti!), ja nii pidime pubist lahkuma. Leidsime mingi hiinaka, kus kõik peale minu võtsid buffet-laua; kuna minul oli kõht ikka veel rämpskana täis, siis piirdusin supiga. Naljakas oli see, et seal oli megamiljon silti üles riputatud, mida kõike tohib ja ei tohi teha. Näiteks üks, et kui jätad väga palju toitu taldrikule järele, siis pead topelt maksma. Sellest hakkas arenema situatsioonikoomika teemal, mille kõige eest tuleb topelt maksta, mis lõppes sihukese ebasündsa naeruralliga söögilauas, et me täiesti ausalt lihtsalt kõõksusime ja väänlesime oma toolidel, mis ei olnud kahtlemata üldse viisakas ega midagi... Õnneks olid seal peale meie veel ainult ühed kliendid. Pärast sööki olime muidugi jälle probleemi ees, et kuhu edasi. Lõpuks ei läinudki edasi, vaid hoopis tagasi sinna pubisse, kus varemgi olime, ainult et selleks ajaks olid nad ka ülemise, tantsukorruse lahti teinud, nii et saime sinna minna ja reedeõhtuseid klubitavaid taanlasi jälgida, mis oli päris huvitav. Et kes kuidas tantsupõrandal vastassoo tähelepanu võita üritab. ;) Mingi hetk aga vajusime kõik üsna korraga ära, kole väss tuli peale ja siis jalad, päästke kere, et rongi peale saada. Ma jäin ikka nii korralikult magama, et kui Sânne mind Lundi jõudes üles raputas, siis sain hetkeks täitsa kurjaks - kuni meenus, et ma polegi oma mõnusas voodis. Õnneks ratta seljas magama ei jäänud ning ümber ei kukkunud ja umbes kella 4 paiku sai juba silma ilusti kinni.
IV
Tänane päev algas ka loomulikult üsna hilja ja ütlen täiesti ausalt, et selles oli umbes-täpselt üksainus suursündmus ja ei midagi muud. Nimelt tegime köögis veidi ümberkorraldusi. Algas asi sellest, et meil on kaks külmikut, millest üks oli kööginurgas, aga uks ei käinud lahti mitte seina, vaid toa poole. Ehk siis sellest külmikust asju võttes tuli end litsuda seina ja ukse vahele ning samas ka viimasega hoolsalt müksida seda, kes iganes juhtus samal ajal laua otsas istuma. Esialgu tahtsime ukse teistpidi lahti käima tõsta, aga see meil korda ei läinud, sest mingid jublakad olid seal katki ja puudu ja liiga liimised ja mis kõik. Siis arvasin mina, et see külmkapp on üldse ühes väga lollakas kohas ja miks ta ei võiks ka rohkem keskses asupaigas pesitseda nagu teine. Dan läks sellest ideest kole pöördesse. Mina mõtlesin, et võib-olla peaksime enne ümberkorraldusi teiste nõukogu liikmetega ka konsulteerima, aga Dan teatas resoluutselt, et "kui sa tahad, et siin majas midagi tehtud saaks, siis tee see lihtsalt kohe ära!" :D Siis üritasin ma poetada, et ehk ta jõuab oma lõunasöögi ikka enne ära lõpetada, aga ei, nuga-kahvel lendasid käest ja mööbel hakkas kööki mööda "Kes aias?" tantsima. Ehk siis Dan, Sânne ja külmkapp ees ning mina tolmuimejaga järel... Nii et saime ikkagi päeva kirja! :P
Aga nüüd tudile, sest ees ootab nii "tore" koolipäev - kell 8 igav loeng, kell 10 paus (loe: passimine), kell 12 teine ring sedasama igavat loengut ja kell 2 siis päeva lõpetuseks ka äge loeng... No vähemalt jääb kõlama positiivne noot. Õhtul loodan lõpuks ka jälle võrku mängima jõuda, nii et homme saab olema harjumatult pikk päev. Head ööd! =)
No comments:
Post a Comment